Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Suve rõõmud ja mured
Meelejahutus 24 Jul 2009 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Siin ma siis nüüd jälle istun ja kaen valge papriga tõtt, et kumb enne silmi pilgutab. Ei paberist pilgutajat saa, ikka jään mina alla nigu alati ja pean selle papri nii korralikult ära määrima, et ta enam ei pilgutaks. No millest sa keset suve kirjutad, kui kõik korralikud inimesed puhkavad talveväsimust ja laevad kottitsas akut. Eesti mehed on ju nisukesed, et muutkui kolavad mööda järveääri ja metsasungleid. Suvel leotavad ussi, sügise lasevad püssi. Sai ju ise kah omal ajal käidud. Viis päeva sai linnas oodatud nigu stardipauku, et nigu kõmakas käib, nii kaas põhja ja punuma. Nojah, omal ajal...

Omal ajal oli kõik teistmoodu. Sai oma suvemaja ehitatud ja sõbral kah ehitada aidatud. Tegid maal päeva läbi tööd nigu kaleeri ori, õhta torkisid tokiga tuld, praadisid vorsti orgi otsas kenaste kõveraks ja kõrbenuks, ammustasid isuga ja rüüpasid punnsuutäie kesvamärga peale. Tuntsid sedaviisi elust rõõmu. Nüüd istu kodus sohva peal kägaras nigu kass, vahi lage ja sülita põrmandule. Ainult enne pead jalaga laiali õõruma kui Kata nägema trehvab, muidu tuleb trevooga.

Mõtlesin, et Ärman ikka kirjutab minu eest. Poole suuga ta ju lubas, aga nüüd pole poissi nädalipäevad näha old. Pere tuli laulupiult tagasi, nüüd pole noorärral enam minu jaoks aega. Kallistab kodus naist ja silitab lastelaste päid. Saad sa seda teisele pahaks panna. Eks ma pea ise need pookstaavid kudagi ritta saama, kuigi parem küünarnukk teeb valu ja käsi väriseb nigu süldi kallerdis.

Tühja sest käest, aga vat aju on roostes. Kuplipealne on mul juba mitukümmend aastat õre old, aga nüüd kipub kupli alt veel õredamaks minema. Otsi kuda tahad, aga ivaraasu ülesse ei leia. Ea on siiski, et need vähesed, kes mu lora veel loevad, on ise samasugused ega saa arugi, kui opakaks vanamees on läind. Arusaajaid on küll ja küll, aga need ei telli lehtegi. Ei loe kalendrit ennastki, mis siis veel sabast kõnelda.

No, ja nii ta siis läheb. Vahel pean peenikest naeru, kui kuulen teiste kirumist, et juuli lõpp varsti käes, aga suve pole oldki. Neil, kellele endid mererannas vai järve ääres praadimas käia meeldib, võib ikka süda täis olla küll. Aga minusugusele on nisuke kliima peris kontimööda. Mina saan päikest just nii palju kui teda õhtapoolikul meie veranda pääle paistab ja siis on parem, kui ta liialt ei kõrveta. Ööd on jahedad küll, aga eks see aita uinuda. Lasen Katal endale suleteki peale laotada ja magan nigu mamma süles. Ja mõtlen, et veel mõni kuu ja siis lõdiseme jälle kõik. Aga siis on juba lapsed kah koolis tagasi ja vanadel isamaa ja rahva uvides käised ülesse kääritud. Siis tehasse jälle rahvuslikku tööd ja võideldasse esimehe kohtade pärast. Siis on jälle, millest kirjutada, ja siis on ehk mõnijagu lugejaid kah. Vahepeal ajame läbi sellega, mis on.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus