Kaesin kalendrisse ja leitsin sealt tähenduse, et täna on seitsme magaja päev. Ei saand sotti, miks need seitse voosterit pikutama peaksid, kui teistel kõigil tööpäev. Ja miks nende suur laiskus nii tähtis on, et seda ristirahvale tähtraamatu kaudu kuulutatakse. Kui minu koivad mind enam kanda ei jaksand, muretsesin endale ühel päeval kargud, aga keski ei pannud kalendri, et vot nüüd on kargupäev. Vist oleksin pidand veel kuus santi kokku otsima ja koos korraga kargupoodi minema.

No aga ma olen ennegi üteld, et kui sa midagi teada tahad, küsi endast targemalt. Kõlistasin Ärmanile. Poiss luges mulle ette ühe vana vagajutu, mis pidada pärit olema Süüriamaalt. Ei mina tea, kus see maa on, aga lugu oli seitsmest noorest mehest, kel pold muud viga midagi kui et nad olid ristiinimesed. Aga sellel ajal ei tohtind ristiinime olla. Nigu teada saadi, võeti kinni ja tapeti ära. No poisid pidasid endid suremiseks liiga nooreks, kuid paganaks akata kah ei taht, ja siis peitsid endid koopasse. Aga keski kardavoi vai miski muu natsalnik leidis koopa üles ja puhta õelusest müüris koopa suu kinni. Poistel ei jäänd muud üle kui tühja kõhuga paaternoster ära lugeda ja siis eitsivad kõik magama eas lootuses, et ehk surm tuleb une pealt ja päästab vaevast.

Paarsada aastat iljem oli üks karjapoiss koopa üles leid, müüri maha lõhkund ja poisid üles äratand. Pold nad surnd ega kedagi, ainult kõhud olid veel tühjemad kui enne. Üks oli siis läind poodi leiba ostma. Aga vahepeal oli mitu korda valitsust ja raha vahetatud. Kristlasi enam taga ei kiusatud, aga valeraha eest leiba kah ei müüdud ja poissi taheti pokri pista. Pärast tuli tõde päevavalgele, otsiti ülejäänd poisid kah üles ja kõigist tehti pühakud. Ja siis nad surid küll ära, kõigil aupaistus ümber pea.

Mulle tuletas see lugu midagist meelde, sest olen ise kah nisukesi noori mehi tund, aga neil küll nõnda ästi ei läind. Eestimaa ei ole Süüriamaa. Kui mina Sinimägedest tagasi tulin, siis põrutasin koos kämbudega Saksamaale, sest olin oma Kata lastega juba sinna saat, komude eest minema. Aga minuga koos sõdis nisukesi noori poisse küllalt, kes otsustasid, et oma maalt ära ei lähe. Ega nendelgi muud süüd ei old, kui et olid ristiinimesed ja armastasid oma kodumaad. Ja see oli sel ajal surmapatt täpselt nigu kunagi Süüriamaal.

Need poisid läksid metsa ja peitsid endid kah koobastes. Neid koopaid otsiti ja leiti kah, aga kinni ei müüritud ühtegi, komude tapaimu oli selleks liiga suur. Kulus aastaid, aga lõpuks äävitati nad kõik. Nüüd mõtlen, et oleks ometi mõnel lastud viiskümmend aastatki magada. Küll oleks old uhke tunne, kui mõni oleks läind servoonitsaga leiba tooma ja avastand, et müüakse ainult eesti kroonide eest.

Vagajutud on vagajutud ja elu on elu. Varsti pole enam eesti krooni kah. Aga minu meelest olid need poisid samuti pühaku tiitlit väärt.

Märkmed: