Karla kalendrisaba: Rootsi roostevaba
Meelejahutus 03 Aug 2007 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Ärman on akand jälle rohkem minu pool käima ja mul on sellest peris ea meel, saan ka kuulda, mis siin ilmas sünnib ja kes midagi korda saadab. Vanasti ma käisin igal pool ise ja kaesin kõike oma silmaga. Nüüd, kus endast käijat pole, tahad ikka teada, vanad arjumused sehes, noh.

Ärman tuli just kirikust ja kõneles, kuda ühte Rootsi-nimelist abiõpetajat Eestimaale tagasi saadeti. Tema ei üteldki ta kohta abiõpetaja, vaid kutsus noort kirikärrat ühe peenema nimega, kõlas nigu vikerkaarõpetaja. Ärman kõneles temast küll väga ästi ja ilusasti ja naine pidi tal kuulu järgi veel kenam ja armsam olema, pisikesest tütrest kõnelemata.

Nojah, oli kudas oli, aga palju rahvast oli tuld neid ära saatma, rohkem kui suisel ajal oodata. Kirikus olid jumalat teenind mõlemad, nii lahkuv vikerkaar kui paigale jääv peapiiskop Andres ning auväärt köstriärra oli kah and oma väärika panuse nii et orilatorud värisesid.

Aga vat alumisel korrusel oli akand see õige nali. Einoh, nalja pold seal tegelikult ültse plaanis, oli peris ilus ja südamlik värk kohvi, suupistete ja sütitavate kõnedega. Kiriku taamid olid kõik ilusti korraldand, lilled lauale toond, kohvi tossama pand ja suure tordi küpsetand. Aga korda pidama oli pandud kellamees Paul ja sellest see nali tuligi. Igaüks teab, et võim akkab inimestele pähe ja kellamees oli äkki leid, et õpetaja ja köster on oma töö ästi ära teind, nüüd on tema kord tähtis olla. Kus oli kukkund kamandama, sõnavõtte kärpima ja mõnele oopis keelama. Inimlikust seisukohast täitsa arusaadav. Kui sulle arva võimalus antakse, siis tuleb see ära kasutada, muidu jäädki teisejärguliseks kodanikuks.

No ega sest ka midagi. Kõik teind ea näo pähe ja sõnavõtud olid old just nii pikad kui kellelgi võhma oli, ega kellamehel stopperit kaasas ei old. Oli avaldatud arvamust, et Äädemeestel, kuhu see kena perekond tagasi läheb, algab varsti jälle vana ea Rootsi aeg nigu me ajaloost mäletame. Aga kui Linnu-mamma taht ka oma salmi lugeda, oli kellamees kamandand ta nurka auduma. Peapiiskop aga üteld, et siiamaani pole ükski vikerkaar Linnu laulu kuulmata Kanaadast ära läind ja ei sobi täna kah erandit teha. Ja Linnu-mamma siristandki oma loo maha ja saand aplausi kah.

Kellamees oli porisend küll, et kas tema on kunagi vahele segand, kui õpetaja kantslis jutlust ütleb või köster koori peal orilat sõkub. Lastagu ometi temal kah midagi oma tahtmise perra teha. Aga tüliks pole läind, kirikus kakelda ei sobi. Kolm kena ja armast inimest lähvad Eestimaale tagasi ning kogudus akkab uut vikerkaart ootama ja lootma, et selle usk ja arm on sama roostevaba kui Rootsi oma.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus