Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Püünekuntsist
Meelejahutus 08 Oct 2010 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kata sattus ninapidi manu, kui ma kirjutama asusin, ja akkas kohe pääliskirja kallal järama. Seletas, et nüütsel ajal tulevat ütelda lavakunts, mitte püünekunts. Põrutasin vasta, et lavakuntsi arrastatasse saunas, mina kõnelen näitemängust ja seda on alati tehtud püüne pääl.

Näitemängu pääle läks mõte siis, kui Ärman meil käis ja kaebas, et siin ei ole enam kaua aega keski ühtegi traamat ega komejanti publikumi ette toond. Tema oli ädaga käind kohalikus teaateris tükki kaemas. Kiitis, et ei old vigagi, aga ikka tahaks, et meie omad veiderdajad kah midagi pakuks. Ega meil siis talendi puudust ole ja küll talendi nautijaid kah leidub.

Mina ei ole selle koha pealt muidugist miski petsalist ega muidu asjatundja, aga mina arvan kah, et näitemängu võiks ikka teha küll. Ega tegijad ei peagi kõik suured talendid olema, veikestega saab kah palju ära teha. Meil oli vanaste külas ikka üks punt püünesõpru, kes jaanilauba õhtaks tüki ära õppisid ja maha mängisid nii et laksus. Mõni koolipapa vai keski teine ärksama vaimuga tegelane andis neile õpetust ja pärast kiitis, et pole äda midagi. Eks kõik suured püünestaarid oli kuskilt külast vai agulist peale akand. Va Paumani Ruts, keda moemeheks kutsuti, jäi elulõpuni maapoisiks.

Nojah, aga selle meie küla püünekuntsiga sai ikka nalja küll. Naabritalu metsa sehes oli veike lagedam koht, sinna panti kiik ülesse ja tehti jaanitule jaoks ase. Püüne ehitati ühte lagendiku nurka, sel oli muldne põrmand ja voodilinadest eesriie, mida kaks karjapoissi tüki alguses ja lõpus tõmbama pidid. Näitlejate karderoobid olid suurte kuuskede vahel ja ühe kadakapõõsa varjus istus kõige tähtsam tegelane – etteütleja vai suhvlöör, kuda keski teda kutsus. Publikumi jaoks istmeid pold. Mõni vanem taat sai ehk endale raiepaku istme alla, teised seisivad püsti, nii et püstijalu aplaus oli tüki lõpus alati karanteeritud.

Ega meie püüne peal Amletit ega ühtegi teist Seikspiiri tükki ei mängitud. Maapublikum tahtis nalja saada ja sellepärast otsiti ikka mõni külajant kuskilt välja. Mulle tuleb meelde, et ühe tüki nimi oli „Porujommitajad“ ja tegelased olivad setud, kes samagonni ajasid ja seda ka kohe pruukisid – kõik peale kardavoi, kes tüki lõpus puskaripaja puruks peksis ja vabrikandid soolaputkasse viis.

Seda tükki mängiti meil mitu korda, aga ükskord läks asi käest ära. Paar tegelast tulid targale mõttele, et kuda sa kaine peaga joodikut mängid, ja täitsid oma pudelid ehtsa kraamiga. No lugu tuli ästi ja tõetruult välja küll, aga mõnd meest ei saand enam õigeks ajaks püüne pealt ära. Akkas auturi teksti omalt poolt täiendama, sõbrad kuulajate ulgast õikasid vahele ja antsid oogu. Suhvlöör proovis küll asja praavitada ja kõrgendas äält nii et terve publikum kuulis, aga staar oli oma edust tiivustatud ja õikas vasta, et ole sina sääl põõsa taga vait, meil on siin oma jutt.

Ei ole enam meeles, kuda nad selle tüki lõpetatud said, aga rohkem seda meie külas ei mängitud. Ei tea, kas kellelgi käsikirja on, prooviks õige siin. Mis te arvate?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus