Ärman käis mul jälle ükspäe külas ja kuulutas uudiseid. Tea mis uudised nad nüüd olid, aga noh – mis viimati seitungis seist vai hinterneti kaudu universummi lastud, neid on jusku viisakas uudisteks nimetada, mis sest, et vana tuttav ja tüütu joru.

Sõelusime siis neid uudiseid, et vaadata, kas mõni tera sõelale kah jääb vai viib tuul kõik minema nigu aganad kunagi. No üks asi akkas ikka kõrvu kinni küll. Ärman oli kuuld, et Prüsselis elab juba enam kui tuhat eestlast. Mõtlesin natuke valjusti, et ega seda pealinna kohta nii palju ei olegi. Poiss jusku aavus minu abemesse poetatud ütlemisest. Lausus natuke pahaselt, et Eestimaa pealinn on tema teada ikka veel Talin. Kata kuulis kõrvalt ja kähvas, et Talinas on ainult vallamaja, pealinn on ikka Prüssel.

Ma jätsin selle teema kohe sinnapaika, ei taht ärritada Katat ega Ärmanit. Ütlesin, et eks eesti rahvas pea ikke olema korralikult esindatud igal pool ja tehku nad aga ead tööd, küll siis õnn ükskord meie õue ja ussaida kah külastab.

See oli tiplumaatiliselt üteldud, aga ma tõesti ei taht selle üle vaidlema akata, kuskohast Eestimaad õieti juhitasse vai tüüritasse vai kuhu see tüürimine lõpuks välja viib, kas aavad meie rahvusliku lodja vabasse vette vai mõne jäämäe otsa nigu Titaaniku. Mulle tulid meelde oopis vanad ajad, kus meil kah prüsselistidega tegemist oli.

See oli siis, kui suur sõda läbi sai ja minutaolistele oli selgeks tehtud, et kõik oli meie süü. Et kui me poleks punastele nii kurjalt vasta akand ja last endid ilusti maha tappa nigu oinad enne mihklipäeva, siis poleks meil nüüd vaja vangi minna. No vangi meid viidi ja just sinna maale, mis Prüsselit juba siis oma pealinnaks pidas. Sellest linnast olime küll üsna kaugel ega tead arvata, et seal eestlasi kah elas.

Ega neid seal palju ei old, nigu pärast selgus, käputäieke ainult, aga nende ulgas oli üks noor taam, kes seal kunagi Eesti saatkonnas teenind ja sinna jäändki, kui sõda lahti läks. Vata see oli üks kange naisterahvas. Tuhnis meie asukoha välja ja läks kroonu sakste käest luba nõutama, et meie poistele külla tulla. Nii kaua jonnis ja punnis, kui sai õiguse laagrisse tulla. Ega teda keski meie juurde ei last, vast mõne kõrgema ohvitseriga sai kõnelda, aga meile anti asjast teada, et nisuke tubli ja kange eesti tüdruk on olemas.

Meil ju seal vangis suurt äda ei old, aga külma ja nälga saime ikke tunda küll. Ja enne jõulusi juhtus nisuke lugu, et meile saadeti Prüsseli eestlaste poolt leiba. Kiri oli ühes, et tulime naabritele soolaleivale. Kas keski soola kah sai, seda ma ei tea, aga igale mehele anti paar-kolmsada krammi valget nisuleiba. Kassa tead, sellest oli nii ea meel, et meile kõigile jäi Prüsseli eestlaste vasta soe tunne südamesse. Kui need praegased prüsselistid kah nii tublid eestlased on, siis mina küll kiidan kõik nende tegemised juba ette eaks.

Märkmed: