Märtsikuu on käest kadund ja Suurel Neljapäeval algas uus kuu. See on nisuke kuu, kus vähemalt esimesel päeval on igaühel õigus nalja teha, iljem läheb asi tõsiseks.

Kui mina veel noor olin ja põrsapõlve pidasin, siis ei saand ma ästi aru, mida suured inimesed mõtlesid, kui aprillinaljast kõnelesid. Mina ei pand seda a-d sõna alguses tähelegi ja arvasin, et on prillinali. A on ju algajate jaoks, aabits akkab kah selle tähega peale, aga mina olin omaarust juba edasijõudnute klassis ja läksin kohe p juurde, mitte pehme, vaid kõva.

Prillist ma sain aru. Prillisi ja piipu tuli vanarahva ütlemist mööda oida. Mispärast, seda ma ei tead, aga sel ajal oli iga vanema inimese sõna seadus ja punkt. Mina veel piibumees ei old ja prillisi mul kah pold, nii et nigu polekski midagi oida. See tegi meele kurvaks. Läksin ema juurde kurtma, aga sel oli parajaste kiire, kähvas, et sul pole vaja midagi muud oida kui suu kinni, kui vanemad inimesed kõnelevad.

See tundus mulle kudagi ülekohtune, sest prillisi ma tahtsin endale küll kangeste. Sellepärast, et prille kantsid minu meelest ainult ästi targad inimesed ehk hinteligendid, nigu nüütsel ajal üteldasse. Meil pold külas kellelgi prillisi. Alevi peale oli neid küll kaks paari – koolmeistril ja loomaarstil. Mina tahtsin omale kah, sest mul oli ästi noorelt lugemine selge. Nii tark ma nüüd küll ei old kui koolmeister, aga lugesin paremini kui loomatohter. Kui meie Mustik end ristikeina ädala peal nii täis sõi, et puhusse ajas, siis ta tuli meile ja lugesin talle mereröövlite raamatust, et „koolja kirstul viisteist meest, õissassaa ja pudel rummi“. Ta ei mõist selle peale midagi kosta, mühatas ja posis lehma kallal edesi.

Sellepärast ma ennast edasijõudnute klassi arvasingi, aga prillisi ei saand muidu kui tohtri abiga. Ma siis proovisin kuntskoppi, hinteligent nigu ma olin, ja akkasin emale kaebama, et ei näe enam raamatust lugeda. Lugesin nii valeste, et ema käis isale peale niikaua kui see pani obese aiste vahele ja viis mu linna silmatohtri manu. Sel olid endal kah prillid ninal ja mul tõusis kohe tema vasta usaldus. Varsti selgus, et oli tark mees kah. Proovis mulle igasugu klaasisi silma ette, siis akkas muhelema, kutsus isa kõrvale ja sosistas talle midagi kõrva.

Prillisi ma ei saand, aga keretäie sain küll. Isa nohises terve kodutee, siis ajas obese koplis noore kase ligi ja kamandas mind ladvast oksi lõikama. Eks see tark tohter oli isale ära seletand, et ma nägin läbi ariliku aknaklaasi kõige paremini.

Nii kurvalt lõppes minu esimene prillinali. See mõjus nii, et nüüd vana mehena ajan iga päev lora, aga esimesel aprillil räägin tõsist juttu.

Märkmed: