Ärman pole mind kaua aega vaatamas käind. Kartsin juba, et olen poisi kudagi ära pahandand ja omal oli kah alb olla. Ometi üks arukas noor inime, kel süda ja mõistus mõlemad õiges paigas ja ei pea paljuks minusuguse vanameheköbiga juttu puhuda. Nüüd ükspäe äkki kõlistas ja küsis, kas tohib külla tulla. Nigu mul oleks kunagi miskit selle vasta old.

Nii kui poiss uksest sisse sai, nii oli mul selge, et tal on miskit inge peal. Paistis, et noorel mehel on pihiisa vaja. Ma tõin poolenisti koeruse pärast pudeli välja ja ütlesin, et no kastame siis keelt kah. Ise teadsin väga ästi, et ta on alati veel viletsam kärakavend old kui mina ise viimasel ajal. Kassa tead, vasta võttis ja pani kohe ühe mehise klõmaka. Pühkis käeseljaga suud nigu kraaviall ja küsis siis kohe sirgelt, et ütle, onu Karla, mispärast mai, see kena kevadine kuu, pidi nii sandiste peale akkama.

Ma ei mõist selle peale midagist kosta, ei saand aru, kuhu poole ta sihib. Aga poiss ei last mul kaua juurelda ega arutada, ütles kohe, et see Eestimaa värk teeb irmsasti muret. Pronksist soldatile saime lõpuks ikka õige koha küll ja ulk uligaane on trellide taha toimetatud, aga rahva seas rahu ja õiget üksmeelt ei ole. Äda on vist selles, et saime iseseisvuse liiga kergelt kätte. Vata nüüd tuleb seda iseseisvust oida ja see on veel raskem kui kätte võitlemine. Vaenlane on organiseeritud, aga meie lahmime uupi ja lööme lapiti nigu Kalevipoeg, siili õpetust kuulda ei taha. Nüüd tuleks ühte oida kõigil, kes Eestimaal elavad, nii eestlastel kui venelastel, kes on aru saand, et Eestimaal on ea elada.

Ärman rüüpas veel ühe punnsuutäie ja rääkis sedasi, et näe, leedukad võtsid kätte ja tahtsid palti rahvaid uuesti üksmeelsesse ketti panna, aga asi ei läind läbi. Iga kett on täpselt nii tugev kui selle kõige nõrgem lüli ja just Läti kohalt läks kavatsetud kett katki. Katkine kett ei pea lehmagi, mis sa veel riikidest ja rahvastest räägid.

Ärman oli tükk aega vakka ja mina teda ei segand kah, sest oli selgelt näha, et poisil pold veel suu puhtaks räägitud. Poetas siis lõpuks mokaotsast, et oli käind kontserdil meeskoori kuulamas. No ta teab, et ma olin kah noorest peast laulumees ja tal oli sellepärast jusku piinlik kõnelda. Ütles siis, et tema arvates sai meeskoor kah oma kuulsuse liiga kergelt kätte ega oska seda nüüd oida. Et tulevad aga rahva ette, rinnad õieli ja kohe, et Sass, lähme röövime laeva. Aga kui sa mereröövliks tahad akata, siis ei tohi ikka pesuvannis trenni teha. Mis sa selle röövitud laevaga peale akkad, kui terve meeskond on esimese iili järgi mereaiged. Lähed kõige laevaga põhja nigu vene kirves.

Ärman võttis ühe käraka veel ja ütles minu ehmatand nägu nähes, et ära pelga, onu Karla, ega ma joodikuks ei akka. Aga praegu peab keski võtma, sõbrad Eestimaal ei saa kuskilt tilkagi. Sellest ma sain aru, et poisil on uumorimeel alles ja mõtlesin meeskoori keeles, et veel pole kadund kõik, ei Eestimaal ega siin.

Märkmed: