Kõik arvavad, et pinsinääridel nigu mina on ea elu, et üks püha, püha alati, ei äripäeva kunagi. Aga mulle paistab, et nendel, kes veel palgaorjuses, pole suurt teistmoodi kedagi. Viimasel ajal on igasugu pühasi nii palju old, et võtab silma kirjuks, ei tea, misukest pühitseda.

Eestimaal peeti just naistepäeva. Ega seda vanaste keski ei tund, aga kommud tõid ta meile koos vabadusega sisse. Misjaoks seda päeva vaja läks, seda ma ei tea ja keski pole siiani seletada kah mõist. Kas kõik ülejäänd päevad on siis meestepäevad vai kudas? Ma pole selle korra all eland rohkem kui ühe aasta ja siis nad pold seda veel välja mõtelda jõud. Aga noh, päev tehti ja kui kommudest lahti saadi, pühitseti vana vungiga edesi. Ega ta vist peris kroonupüha ei olegi, aga poolik püha on kah midagist väärt, eks ole?

No iirilastel tuleb jälle see Sandipadriku päev. Sel pidi ikka tähendus kah olema, aga mina iirilane ei ole ja sellepärast tähendust ei tea. Aga seda võiks ju siis Iirimaal pidada, ju nemad teavad. Kus sa sellega, pool ilma peab seda pühitsema ja kõik võõbatakse roheliseks nigu ristikeina ädal. No niikaua kui nad seda ilusat valget lund ära ei värvi, mida meile üle pikkade aastate nii eldelt anti, las mäkerdavad, kelle asi see on.

Koolilastel on märtsi preik, neil pole terve nädal vaja muud teha kui koerust. Ega seda kah vaja ei ole, ega tehasse ikka, mis koolijuntsu sa muidu oled. Kui mina koolis käisin, oli suur vahetund kõige pikem preik. Aga noh, palju selle aja mäletajaid enam perra jäänd on. Mida mootsam aeg, seda rohkem preiki.

Aga vat ülesse tõusmise pühad trügivad uksest sisse ja neid mõistan mina kah pühitseda, olen eluaeg mõist. Kirik oli meil ilmatu kaugel, sinna ma ei saand kunagi muidu kui jaanipäeva aegu kabelipühal, aga pühad olid sellegipoolest. Suur Reede oli vanaste nii suur püha, et rohi kah ei kasvand. Poisikesed ei tohtind kaartisi mängida ega rumalaste kõnelda, kurja vandumine oli oopis kõvaste keelatud. Ja nende pühade teised palged on kah veel ästi meeles. Kus sai mune värvitud ja koksitud, katki löödud ja ära söödud. Pajukassid tõime tuppa ja küll nad sindrid olid ikka ilusad. Kohe tuntsid, et kevad koputab ukse pihta ja kudas sa ing ta ukse taha jätad, kui ise nigunii oled talvest tüdind. Ja no lihavõtteid sai ka pühitsetud. Mina ei ole küll nisukest usku, kes paastu peaks, aga meil külas oli venelasi, kes olid peris ristiinimesed ja kellega võis kõrvuti elada. Neile ei julgend pühade aegu külla minna, kui pold ennast kaks nädalat näljutand. Süüa pakuti kõvaste ja söömata jätta ei tohtind, kui eluaegset vihavaenlast saada ei taht.

Nojah, need olid vanad ilusad ajad. Vahel mõtlen, et ei tea, kas nad ikka nii ilusad oleksid, kui äkki kudagi tagasi tuleksid. Aga ega nad vist tule...

Märkmed: