Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Pagulus läks pensi peale
Meelejahutus 25 Sep 2009 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Sellel maal, kus me elame, on nisuke säädus, et kui inime saab kuuskümmend viis aastat vanaks, siis on ta ametlikult tudiks tunnistatud ja kroonu akkab temale penssi maksma. Tööd pole enam vaja teha ja seda ei taheta talle andagi, sest keski ei usu, et temasugune millegi mõistlikuga toime tuleks. Olgu see ea vai alb, õige vai vale, aga nii need asjad käivad.

Sel sügisel saab meie maapagu kah nii vanaks. Just septembri kuul kuuskümmend viis aastat tagasi pakkisime oma kohvrid ja läksime pikale reisile. Oi kuramus, see ütelus tuli nii kenaste välja, nigu oleksimegi uhkele uvireisile läind ja iga viie aasta tagant viisat pikendand, et saaks aga kauem seda õnne nautida. Eks mõnel oli ju kohver vai teine, mida pakkida, ja neist läks kah muist merepõhja, aga mis sellest enam kõnelda. Minul küll pakkimise vaeva pold. Saksa karabiiner õlal, ranits seljas, kroonu saapad jalas ja katelokk vöörihma küljes — nõnda sai tuldud.

Nojah, eks neid minemisi ja tulemisi oli igasuguseid ja igast võiks romaani kirjutada. Aga mina pole praegast romaani kirjutamas, vaid ainult kalendrisaba täitmas. Ja mõtlen, et kudamoodu see pagulus siin nüüd peaks edesi elama, kui on pensi välja teenind. Kas peaks kah igasugu rahvusliku tegemise järele jätma ja ainult pealt vaatama ja kiitvalt pead noogutama, kui need teevad, kes kunagi pole pagulased old? Et meie ainult istume ja topime piipu, mida kuskil enam tõmmata ei tohi.

Eks ta niimoodu ole jah, et need väliseestlased, kes veel elujõudu ja vunki täis, on meie võersil sündind ja kasvand lapselapsed vai need, kes kodumaa iljem maha jätt ning siia elama asund, kes lühikeseks ajaks, kes pikalt ja päriselt. Eks nendegi elus ole oma romaanid ja novellid ja mõned on natuke luuletand kah. Täpselt nigu meiegi.

Nojah, aga kõigi nende romaanide ridade vahel on nii palju ruumi küll, et sinna paar magusat anektooti vahele mahub. Need tuleb kah peenikese kirjaga ülesse tähendada ja vahel peris valju äälega lugeda. Sest kui sa elu uumoriga võtta ei oska, siis pole muud kui viska lihtsalt pikali maha ja sure kohe ära. Eks see aeg tule meile kõigile kätte niikuinii, mis sellega ikka kiirustada. Ei tea ma kedagi, kes sinna oleks iljaks jäänd.

Aga ainult nalja ja pilamisega kah elu korda ei saa. Vahel tuleb mõne verstaposti manu seisma jääda ja mõtelda nende päevade peale, mil see pensiealine maapagu alles mähkmetes oli. Paljudel tuli pageda siis, kui maateed olid kinni ja meri ästi kuri. Ühe laatsarettlaeva lasid venelased merepõhja ja palju tublisid inimesi sai otsa. Selle laeva kohta me vähemalt teame, palju seal rahvast peal oli ja oskame nende nimed kah ülesse lugeda. Aga kui palju oli neid kalapaatisi, mis kuskilt rannast Rootsimaa poole tüürisid, aga pärale ei jõud, selle kohta pole ühtegi nimekirja. Inimesed olid, aga enam ei ole ja ongi kõik. Nende peale mõtlen mina täna. Eks omme ole aega jälle anektootisi jutustada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus