Ärman tuli just viimaste uudistega. Ei tea, mis mina küll peale akkaksin, kui seda poissi ei oleks. Vahel kaob ta küll mõneks ajaks ära ja siis on terve mu elu pime nigu vastsündind kutsikas. Aga alati ilmub ta jälle välja ja siis on tal vanamehele ikka mõni uudis kõnelda. Nigu seegi kord.

Poiss oli kuuld, et Valga linna on veel üks isevärki ausammas püsti pandud. Nisuke, mida valitsusel pole vaja verekoerte ja märulipolitsei abiga pimedas maha kiskuda ja ära vedada; ega ka kesklinnast surnuaiale toimetada, sest selle samba otsas seisab tõsine eesti mees, kes kahessakümmend aastat tagasi kirjutas raamatu ühest teisest tõsisest eesti mehest nimega Toomas Nipernaadi.

Mõni arvab muidugi, et Nipernaadi pold kellegi tõsine mees, vaid ilmaulgus ja naiste ullutaja. Aga mulle ta meeldis, sest mehel oli vandaasiat ehk ette kujutamise võimet. Ja naistele meeldib ennast ullutada lasta. Asjaliku jutuga ei maksa tüdruku ligi minnagi. Juba Tammsaare ütles, et poiss peab olema ikka natuke latataa, muidu ei vaata naisterahvas ta poolegi. Tammsaaret austab ometi kogu eesti rahvas, need kah, kes minu kalendrisaba ei loe.

Aga see polegi põhjus, miks ma täna sellest kirjutan. Asi on oopis selles, et tänavu sai kuuskümmend viis aastat sellest, kui ma ise kah korraks Nipernaadiks akkasin. Pold ma elus enne nisukest tükki teind, et lasen pere juurest mõneks ajaks jalga, aga siis, näe, tuli teha. Aga suti teistmoodu oli see minek mul küll kui sel Kailiti Nipernaadil. Tema litsus minema kevadel, mina sügisel. Septembri kuus jätsin Eestimaa ja kuu aega lasin mööda Lätimaad ringi. Kailit oli ju kah poolest saadik läti tõugu, aga ega mina tema jälgi ei otsind, mul oli muudki tegemist. Kaabu asemel oli mul kiiver peas ja kaelas kandle asemel kaasitorbik. Nõnda ma läksin ja ei old mul aega läti tüdrukid ullutada ühti, ei saand läti keeltki rohkem selgeks kui labriit ja kutuprauks.

Nojah, aga see päris nipernaaditamine akkas pihta alles siis, kui olime Liibavist laevaga Saksamaale toimetatud. See juhtus just oktoobrikuu lõpus. Sõda ju käis veel ja saksmannid teadsid täpselt, kui kanged sõjamehed me oleme. Olid pealt näind vai kõrvalt kaend, kuda Narva all ja Sinimägedes vene soldatite laibad virna jäid, eks ootasid, et me Kroosstöitslanti sama vapralt kaitseme. Ega sellest muidu pääsend kui tuli nipernaadit mängida. Saksa keelt sai just nii palju selgeks õpitud, et igast käsust vai korraldusest valeste aru saada. Nigu marsikäsk tuli, sai see rong ülesse otsitud, mis valesse jaama viis ja õigest sihtkohast ästi kaugele. Eks sealt anti jälle uus käsk ja sama jant akkas otsast pääle. Nipernaadi lippas oma naise eest, meie oitsime endid saksa ketikoerte eest.

Pool aastakest oli nisukest janti ja selle aja sees tuli vahel ikka sõjameest kah mängida, aga siis lõppes sõda ära ja inglased panid meid vangi. Kui lahti sain, leitsin Kata ja lapsed üles. Kuda edasi läks, seda te teate isegi. Aga ausammast mulle ei pandud. Eks ma imetle vaimus seda, mis nüüd Valga linna kaunistab.

Märkmed: