See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/karla-kalendrisaba-murtud-selgroog/article22493
Karla kalendrisaba: Murtud selgroog
16 Jan 2009 Kargu Karla
Selle kuu neljateistkümnes päev on kudagi isemoodi, sest sellel päeval on meie rahva ajaloos ikka selgroogusi murtud. Esimene murdmine ei olegi õieti ajalugu, vaid rohkem vanarahva tarkus. Seda kutsutasse meie rahvakalendris taliharjapäevaks ja üteldasse, et selle päevaga on talve selgroog katki murtud. Et külma võib ju veel olla ja tulla, aga lumi akkab sulama ja päevad lähvad aina pikemaks, ikka järjest pikema sammuga kevade suunas.

Eks seda ole ea teada, et tali on lõpuks harjale jõud ja sealt edasi pole muud kui lase aga perimäge püksipõhja peal alla. Kui perale jõuad, on lumi läind, istud vundamentipidi veeloigus ja vahid, kuda õunapuud õide lähevad. Ega tegelikult seen’d nii kähku ei käi ühti. Talv, va vaenlane, võib enne minekut veel igasugu tükkisi teha, kui akkab aru saama, et tal enam pikka pidu pole. Siin maal on ikka nii old, et üks kõige kurjem torm tuleb veel paastukuul ja vahel on neid tuld mitu. Aga olgu peale, kuskil üleval on ikka juba tuledega märku antud ja üteldud nigu vanaste maapidul enne näitemängu, et kolmas kell ja kohe algab.

See teine murdmine on küll ajalooline ja käib kokku selle Tartu linnaga, mida alati on Eestimaa teiseks tähtsamaks linnaks peetud. Niikaua kui mina mäletan, on Talinas old võim ja Tartus vaim. Toompealt juhiti riiki, aga Toomemäel kõndisid noored tudengid, kes endid sealsamas ligidal ülikoolis targaks koolitasid ja nii mõnigi neist läks iljem Toomemäelt Toompeale riigi asju ajama.

Ühessakümmend aastat tagasi, kui vabaduse sõda käis, peksti punased just sellel päeval Tartu linnast välja ehk teiste sõnadega murti seal komude selgroog. Sõda käis muidugi edesi ja vaenlane jõudis veel pahandust teha küllalt enne kui Peipsi taha kolis. Täpselt nigu talv: teadis küll, et tema põli on otsas, aga enne koolemist on vaja ikka veel ambad korraks irevile ajada ning ammustada kah.

Talv läheb, kasvatab suve jooksul uue selgroo ja tuleb aga tagasi nigu ta iga aasta on tuld. Kommudega on asi vähe teisiti. Neil võttis uue selgroo kasvatamine enam kui paarkümmend aastat, aga tagasi nad sunnikud tulid ja jäid pooleks sajandiks. Siis pold enam murdmist vaja, nende sisteem lagunes lükkamata ja murdus mürinata ning läks longates. Aga nüüd on uue näo kasvatand, uue nime võtt ja proovib tulla valepassiga.

Talv võib tulla, temast on teada, et on alati tuld ja alati läind. Aga kommudele tuleb vasta akata, ükskõik misuke nägu neil parajaste peas on. Kasvagu selleks Toomemäe veerel ja Toompea veerul mehi.
Märkmed: