Nõndaviisi küsivad inimesed, kui nad sinuga kokku saavad ja tahavad juttu alustada. Kui ei taha, siis ütlevad tere ja küsivad, kuidas käsi käib. See on märgiks, et jutt on sellega lõppend. Sinu käekäigu vasta ei tunne uvi ükski mõistlik inime. Kui ta juhtub poole aruga olema, siis jälle ei tunne sina tema vasta uvi. Kui küsitasse, kuidas su käsi käib, tuleb vastata, et ästi ja sellega ongi kõik ära üteldud. Kui tahad küsijale tõelist rõõmu valmistada, siis võid ju ka vastata, et alvasti. Ega ta rohkem pärima ei akka, läheb sinust ainult parema tujuga eemale.

Aga uudist tahab iga inime kuulda ja kui tal on vähegi lootust seda sinu käest saada, siis küsib ja on väga pettund, kui vastad, et nitsevoo, kõik vana viisi. Siis oled sina see, kelle tõttu jutt lõpeb. Keski ei salli, et ilmas on kõik vana viisi, miskit peab ikka uutmoodu kah olema. Kui sina ei tea, mis asi see olla võiks, siis oled igav inime. Sellepärast on tähtis, et sul ikka oleks mõni uudis pintsakuvoodri vahel. Kui pole, mõtle mõni välja.

Enne viimast ilmasõda (kui ta ikka viimane oli) aeti kaupade innad Eestimaal üles ja mõni asi läks ästi kalliks. Mäletan selgeste, kui suhkrukilu maksis nelikümmend kahessa senti, mis oli umbes topelt sellest, mis ta rahulikul ajal oli old. Tartu raudteejaamas olid kaks nisukest ärimeest kokku saand, kelle rahvust ei määrata nime, vaid nina järgi. Üks küsind kah teiselt, et mis uudist. Teine vastand, et Valgas saab suhkrukilu kahekümne sendiga kätte. Esimene ehmatand ära, mõteld vähe ja siis raputand pead, et see on vale. Teine üteld, et olgu peale vale, aga vaata ikka, kui odav.

Seitungitegijad on kogu aeg ädas, et ei tea, kust uudist leida. Sa võid oma lehes kuitahes tarka juttu ajada, see ei uvita kedagi, uudist peab olema. Kui uudist ei ole, tuleb mõni asi uudiseks teha. Tuleb lihtsat ja igapäevast asja esitada nii, et tal oleks sensatsijooni mekk man. Kui inime sureb ära, siis ei ole see miski uudis. Neid sureb ju iga päev ja sünnib kah. Aga kui poetad lisaks surmasõnumile mokaotsast, et suremise põhjus pole täpselt teada ja et politsei uurib ja naabrid räägivad ja mõni naaber ei taha rääkida ja ega meie kah ei tohi liiga palju seletada, vat siis on uudis missugune.

Eks palju sõltu kah sellest, millises ajas me elame. Mina olen nii vana mees, et mõõdan ja kaalun kõike veel Pätsu aegse päsmeriga. Mul on selgeste meeles, kuda kunagi kolmekümnendate aastate keskel oli Postimehes lugu, et Türil oli jäänd orav autu alla. See oli sel ajal uudis.

Nüüd on Eestimaa lehtedes teistsugused uudised. Narvas oli peetud vabariigi aastapäeva. Vabariigi president, peaminister, sõjavägede ülemjuhataja ja riigikogu spiiker olid kohal oma prouade ja ärradega. Ja mõtle ometi – kõik laulsid Eesti ümni peast, ükski ei ajand sõnu segamini. Vat seda ma poleks küll osand arvata. Poleks osand arvata, et see nüütsel ajal uudis on.

Märkmed: