Mineva nädali ma kiitsin seda aput kurki ja augustikuu loiuvõitu olemist, mis apu kurgi ajakirjanduses kuulsaks on teind, aga tegelikult on asi juba nõnna kaugel, et ei saa enam ühest ja samast east asjast isu ega kõhtu täis. Varsti saab august septembrilt säru ja siis lähvad igat sorti möllud lahti. Lapsed aetasse kooli, kus ammu enam obesevargaks ei õpita. Isegi autuvargus ei ole enam kuigi uvitav, kõik kuritegevus käib nüütsel ajal kompluuteri kaudu.

Eakene küll, see kõik on kõrvaline asi. Ma tahtsin seda ütelda, et koos sügisega, mis juba nuka tagast piilub, muutub ka söögisedel. Juba tahad sülti ja porknapiirakut ja varsti tuleb ernesupi pott kah puhtaks pesta. Elule tuleb teistsugu nägu pähe, sest eesti rahvas on vedelemisest väsind ja tahab tegutseda.

Näetsa, seesamune eesti rahvas on juba ühessateist aastat jälle vaba old ja oma kolmevärvilist lippu lehvitand. Praegu nad küll purelevad omavahel ja jagavad maid, et kellel selle vabaduse tulekus kõige suuremad teened olid, aga sest pole midagi. Minu meelest pole see tähtis, tähtis on see, et vabadus tuli. Ja kõige tähtsam on, et siis olid kõik need tänased purelejad natuke aega ühel meelel, mis on eestlaste juures üks aruldane asi.

Kõik valmistavad ennast juba aegapidi sügise vasta. Laste suvekodud on uksed kinni pand ja Kotkajärve võsaülikoolis lõpetavad kah kõik vakulteedid oma akateemilist tegevust. Jõekäärul pidada jälle üks ilmatuma jatsujama ja pillipillerkaar lahti minema. Kitarred klõbisevad, pasunad plärisevad, kurgud kärisevad ja valjuääldajad puhuvad kõik nii vägevaks, et on kolme versta pääle kuulda. Sa jeerum küll, minu ajal pold simmanil muud kui kolme reaga ärmoonik ja pillimeest oli keerulisem timmida kui pilli. Timmimine käis pudeliga ja see oli täpne töö. Antsid liiga vähe, siis pahandas ja ei mängind. Antsid liiga palju, siis mängis küll, aga ei teind enam polka ega valtseri vahet.

Ärman kaebas, et läheks Tartu Kolletsi juubelile, aga autu parkimisega on tegu. Linnaisad nöögivad selle uulitsale parkimisega, iga kahe tunni tagast pead minema uut luba lunastama. No see on umbes nii nigu neljakümnenda aasta suvel, kui Vene soldatid üle meie piiri marssisid ja ohvitser käis Narva poest viiekümne krammi kaupa vorsti ostmas. Ei uskund, et rohkem korraga müüasse. Müüdi küll, aga siin autuparkimist ei müüda, ole sa ohvitser vai kestahes. Igal maal oma ädad.

Märkmed: