Kui ma oma tähtraamatu kaante vahelt sisse piilun, siis tuleb nisuke tunne, et septembrikuu tagumise poole pealt ei tasu teda ültse lahti tehagi. Seal pole eesti rahva jaoks muud kui üks tisaaster teise otsa, nigu poleks suve lõpust ja sügise algusest veel küllalt. Tegelikult polegi siin maal see sügise algus nii suur traama ühti, sest siin on see vata et kõige ilusam aastaaeg. Ei tule sopa ja poriga nigu vanasti Eestimaal, vaid ilusate vananaistesuviste värvidega, mida vahtralehed pärast esimesi öökülmi looduse lõuendi peale maalivad.

Nojah, rahvakalendris on madisepäev ja mihklipäev üsna ligistikku. Aga madisepäeva ei taha mitte meelde tuletadagi, sest sel päeval toimus kunagi Paala lahing, kus vanad eestlased saksa raudrüütlite käest irmsa koslepi said. Kõige suurem äbi oli veel see, et eestlasi oli poole rohkem kui ordukaid, aga ikka said peksa ja Lembitu tapeti kah ära. Eks igaüks saa aru, et nuia ja vibupüssiga on raske raudmeestest jagu saada, aga inge teeb ikka täis. Kahessasada aastat võttis aega enne kui selle võla landesveerile kätte maksime, aga asi seegi. Võlg on võõra oma ja vabaduse sõja aegu said parunivõsud kõvad protsendid pealekauba.

No ja see Estonia nimeline parvlaev läks kah septembri lõpus põhja. Sellest kah juba neliteist aastat möödas ja enam sellest palju ei kõnelda, aga minule on see värk küll peris alva maigu suhu jätt. Mina pole muidugi miski mereasjanduse petsalist ega mõista ütelda, mis seal valeste oli. Aga kellelgi oli irmus rutt uurimist lõpetada ja see aiseb alvasti. Nende asi, eks nad ise pea selle aisu sees elama.

Aga mihklipäeval sai omal ajal ikka nalja kah. Vähemalt karjapoisipõlves sai ja esiotsa enda kulul, aga eks iljem sai nali noorematele karjapoistele edasi sokutatud. Karjapoisi amet oleks jusku pidand mihklipäevaga lõppema, aga mitmel poole käis kaup lumest lumeni, et niikui kevadel lumi läind, nii kari nurmele kuni esimese sügisese lumeni. Karjapoisipõli oli suvel peris kena, aga sügiseks akkas tüütama ja iga karjatsura ootas lund nigu iisraeli mees oma messiat.

No eks siis sulane vai mõni teine vanem mees tegi tõsise näo pähe ja õpetas sõrakindralile vanarahva tarkust. Ütles, et kui tahad, et lumi maha tuleb, siis vea valget oinast kolm tiiru ümber suure kivi, kohe aitab. Eks tsura muidugi kohe proovima, aga oinal on oina pea ja selle pea sehes oina aru, mis käsib sõrad kõvaste vasta maad toetada, kui sarvist tiritasse. Kui sai suure ädaga need kolm tiiru tehtud, siis oli nii karjapoisil kui oinal süda täis ja sõprus pikemaks ajaks kadund. Teisel ommikul muidugi lund netu ja poiss õpetaja peale kah vihane. Aga see küsis, kas vedasid päri- vai vastapäeva. Ükskõik kumma vastuse antsid, kohe üteldi, et oleks pidand teisipidi tegema. Akka aga jälle otsast peale ja sikuta, kuni lumi maha vai mõistus pähe tuleb. Vahel ei tuld kumbagi.

Nõndaviisi käsid need asjad endistel aegadel.

Märkmed: