Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Lumised mõtted
Meelejahutus 15 Jan 2010 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Seda lund ju meil siin kuigi palju ei ole, aga taevas on veel talve küllalt ja juba vanad eestlased teadsid, et sinna ta ei jää, tuleb aga ilusti maa peale. Kevadine päike sulatab ta ükskord ära ja saadab taeva tagasi, aga vahepeal teeb ta igasugu vigurisi. Mõnel on temast rõõmu ja lusti kuhjaga, teised kiruvad teda maa põhja, igatahes on lumine aeg sootuks teistmoodu kui mullane, porine vai asvaldine aeg.

Kui mõtlema akata, siis paistab, et mida noorem inime, seda rohkem lõbu ta lumest tunneb. Lapsed lasevad kelguga mäest alla ja kilkavad nigu arust ära. Kui läheb sulale, siis tehakse lumememmesi ja peetasse lumesõda ning see käib veel suurema lärmiga. Saavad vähe suuremaks, löövad suusad alla ja tõmbavad lumiste väljade pääle kriipsusi ja juttisi, ikka kaks tükki kõrvuti. Tulevad lõpuks tuppa, ninaotsad ja põsesarnad punased nigu suislepa ubinad, aga näod laia naeru täis.

Suurtele inimestele seda lõbu nii palju ei jätku. Metsas sügavas lumes palkisi lõigata, neid ree peale tirida ja obesega välja vedada pole naljamäng. Viljakoormaga vankrit logistada on tükk maad õlpsam, kergem omal ja elajaloomal. Saab kergema rõivaga kah läbi, pole vaja läkiläkit ega labakindaid, kasukast kõnelemata.

Näe, siin ma kirjutan seda lugu ja ise jusku ei saa arugi, et olen oma mõtlemisega ikka veel Eestimaal ja oma talus. Eks see õige elu mul sinna jäigi. Kõik, mis pärast seda on tuld ja juhtund, on nigu järeleksam elukoolis. Igav ja tüütu, aga ära ta tuleb teha, muidu edesi ei saa.

Vist on asi oopis nii, et mida uuem ja mootsam aeg, seda vähem meil lumest lusti on. Lumesõda teevad nüütse aja nooredki ja lumememmesi näeb kah siin ja seal, kõigil porknast ninad ja söesilmad peas, kaabulott pealekauba. Suusatamisega on juba nii, et selleks tuleb linnast kaugele välja sõita ja libeda teega elu mängu panna. Vahel läheb nii, et murrad kondid ära, enne kui mäe jalamile saad ja ennast vintsiga üles vedada lased. Ega nüüd enam keski tasase maa peal suuska libistada ei taha, ikka kõrgest mäest alla. Mitu korda keski kummuli lendab enne kui tald tasast maad putub, see on igaühe oma asi.

Arilik inime teeb talvel tööd nigu suvelgi, aga vabriku vai konturi jõudmine on talvel ulga raskem kui suvel. Minna tuleb autuga, sest rege ega ruuna kellelgi ei ole. Kui olekski, poleks sellest kasu, sest nisukese sõiduriistaga aivei pääle ei lubata. Teed on sodised ja klaasidest läbi ei näe, aga minna tuleb. Kui õigeks ajaks perale ei jõua, siis poss pahandab nigu suvelgi. Soola loobitasse uulitsale küll, see sööb muist lund ära, aga õgib autu magustoiduks peale.

Maal vähemalt on lumi valge nigu ta olema peab. Linnas on alguses kah, aga varsti läheb tumedaks nigu tökat. Ja tumedad on siin talvised mõtted kah. Pole muud kui oota kevadet, ehk saab jälle lilli nuusutada ja naeratada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus