No selle viimase nädalalõpu aegu sai ikka tõsiste asjade kõrval nalja kah. Ma olen alati imestand, kuda need klatsijutud nii kenaste ringi liikuma pannakse. Nüüd sain täpselt teada, kui väikse vaevaga ühest east ja toredast asjast pahandus välja kaevatakse.

Minu Kata oli saand ühe sõbranna käest kuulda, et Kusta ja Viiu poeg Ärman on akand teiste naistega ringi laskma. Olid ulka aega kõrvapidi telehvoni külles kinni, Kata kuulas ja sõbranna seletas, et keski oli oma silmaga näind, kui oli old avalikus kohas ühe linnaprouaga kaelastikku koos ja röökind täiest kõrist, et „täna õhta naudin elu“. No võiks ikka äbi olla, pole ta ju enam poisike, lapsed juba kaelakandjad ja omal kena naine kodus, mis sest et maalt võrsund nigu kõik korralikud inimesed. Aga eks need linnaprouad ole teada, seal kivide otsas ei tule inimesele pähe peale kõlvatute mõtete mitte kui midagi. Ja oleks veel, et kuskil laudanuka või pajupõõsa varjus. Ikka keset Eesti Maja, kus saal rahvast täis, kõigi silme all töllerdavad teineteise kaelas ja muudkui naudivad elu. No mis ta senisel elul viga oli!

Kata kuulas nigu jutlust suurte pühade aegu ja pühkis silmi. Ega ta mulle midagi ei üteld, oli tükk aega vakka ja siis kõlistas Viiule, et kas sa ometi oma raiskuläind poega kudagi õigele teele juhatada ei saa.

Ega Viiu esiotsa ei uskund, aga kui talle kõik parakrahvid punkt-punktilt ette loeti, siis akkas mõtlema, et mine tea. Poeg muidu tubli inime küll ja õigeste kasvatatud, aga eks neist linnaprouadest ole ennegi kuuldud, neil on nisukesi nõksusi, mida maainime ei tunnegi. Lähed nigu iirepoeg juustutükki krabama ega saa enne midagi aru, kui lõks laksuga kinni läheb. Ja kui kord lõksus oled, siis lõksu sa jääd.

Ei julgend ikka Viiu kah poega pihile võtma akata, läks minia juurde ääri-veeri pidi pärima, et kuda Ärmanil ikka selle linnaprouaga on. Selma, vagane tüdruk nigu ta muidu on, oli läind lausa põlema: „Ah Linna-proua, no miks ma temast ei tea. Kas sa, kallis ämm, siis eesti lehte ei loe? Linna-proua käis ju Eestimaalt siin televiisuri jaoks saadet tegemas. Küll mul on kahju, et ma lastega minna ei saand. Ärman käis üksipäini ära ja oli nii vaimustuses, et midagi ullu. Linna-proua nimi on Reet ja ta oli seal mitut meest kallistand ja üteld, et tahaks kõiki Toronto eestlasi korraga kallistada, nii ästi võeti teda vasta ja nii armas oli kuulda, kuda siin sündind lapsed eesti keeles laulsid. Peaks ta ometi jälle tulema, tahaks ise kah nisukese kena inimesega koos laulu lüüa.“

Selgeks sai see segane asi ja kuda klatsimoorid seda pärast siluvad, see on nende asi. Minu käest ei küsitud enne midagi ja mina nüüd kah oma abi pakkuma ei lähe.

Märkmed: