Meie kahe vahmiili koosolek sai jälle kokku kutsutud ja sedapuhku üsna imelikul põhjusel. Ärmani kõige noorem võsu oli hinternetist Eestimaa kohta ühe uudise leid, üles kirjutand ja seda siis uhkelt isa nina all lehvitand, et näe, tema kah eesti asjast uvitatud.

Et laps eesti värgiga kursis on, see ju igapidi kiiduväärt, aga uudise sisu oli küll imelik. Eesti president olla kuskil kõva äälega üteld, et läti jätis on parem kui eesti oma. Ja Eestimaal läind kohe üks igavene trevooga lahti, et kudas üks riigipea tohib nisukest asja ütelda. Tema peaks ikka oma rahva poole oidma, ega lätlased teda ametisse pole valind. Eriti pahased olevat old eesti jätised, et mispoolest nemad siis lätlastest viletsamad on.

Meie siis ulgakesi arutasime seda asja, aga üks punkt oli terve selle asja juures kõige segasem. Et mispärast ühe riigi esimene mees ültse jätiste vasta nisukest ebatervet uvi ülesse näitab. Meie oleme eland ja vanaks saand nisukese arusaamisega, et jätis on jätis, rahvuse peale vaatamata. Ja et eestluse seisukohast oleks kõige parem, kui nad kõik Lätimaale koliksid ja Eestimaale jääksid ainult ontlikud ja kroonu korda austavad inimesed.

Miskit oli selle uudisega viltu, see oli selge. Otsustasime ühel äälel, et asja tuleb kontrollida. Ärman kui kõige noorem läks kompluuteri nuppe vajutama, meie ülejäänud tegime vahepeal külma trilli, viskasime niisama arvamustega palli. Mida sa rohkem teha saad, kui inhvurmatsijoon puudulik. Aga ajud tuleb soojas oida, muidu lähvad rooste.

No ja siis tuli Ärman, ise naeris nii et tagumised ambad paistsid. Uudis oli õige, aga laps oli selle natuke valeste maha kirjutand. President oli oopis üteld, et läti jäätis on parem kui eesti oma. Ja pahaseks pole saand mitte eesti jätised, vaid jäätise vaaberkandid. Olid saat presidendile terve tünni oma maroosinat, et ole mees ja õgi, kuni maitsma akkab.

No see nali tõi kõigile naeru näkku, aga natuke tõsist jäi ikka inge kripeldama kah. Et kas riigijuht ei peaks mitte mõtlema albade aegade peale ja tegema reklaami oma riigi saadustele. Viiu kergitas üles mõtte, et äkki president ongi läti verd, ta nimi lõpeb ju s tähega. Kusta lükkas selle argumendi kohe ümber, et sellest ainukesest presidendist, kes meid enne sõda valitses, räägiti sama moodi, aga see oli puhas kiusujutt.

Mina püüdsin tiplumaat olla ja tähendasin, et äkki president lihtsalt armastab tõtt. Et need läti sprotid, mida siin mõnes poes müüdi, olid kah jusku paremad kui eesti omad. Aga siis kähvas Kata vahele, et lätlastel pole miski parem kui meil. Kui, siis ainult naabrid. Sellega me jäime kõik nõusse ja koosolek lõppes täielikus üksmeeles.

Märkmed: