Akkasin ükspäe vaikselt omaette rehkendama ja just nii palju sain ma neid aastakesi kokku, mis on väljamaal elatud. Meelde tuli see kõik sellepärast, et on septembri kuu lõpp ja just sel ajal sai ennast üle Eestimaa piiri nihutatud. No tegelikult oli see natuke varem, kuupäev oli vist kahekümnes või midagi nisukest. Kuu lõpus olin juba Lätimaa pinnal ja kunagi oktoobri alguse poole tervitas mind Kroosstöitslant.

Äraminek oli ikka lihtne küll. Praegu sõidavad inimesed Eestimaale külla või tulevad sealt siia – oh seda plaanitsemist ja pakkimist ja sobivate kingituste otsimist. Ja arutamist, misukest teed pidi lennata. Üks ütleb, et üle Ammburgi on kõige parem, teine soovitab Hamstertammi, kolmas kinnitab, et Elsingi värk on ikka üle prahi. Oi seda äda, kui inime rikas on. Mina sõitsin selleaegses turistide klassis, muist teed rongiga, muist veoautu tagakastis, ka jalksi sai visatud. Lõpp oli laevaga, kus tuli torpeedude vahelt läbi loovida. Ega man’d ise seda tegema pidand, tüürmann õiendas rooliga ja kapten kamandas. Pagasit pold rohkem kui püss viie padruniga ja ranitsas kuivand leivakannikas ja väitseotsatäis kivisöest tehtud kunstmett.

Nojah, see oli minul ja minutaolistel niiviisi – mundrikandjatel, noh. Aga kui me mööda Lätimaad kablutasime, siis sai näha neid põgenike voorisi, kes ikka lääne poole litsusid. Seal oli naisi veikeste lastega ja vanu tudikesi. Oma kraaminatukest kanti seljas või lükati käruga. Ühe tee peal nägin nisukest pilti, kus eesti pere läks kogu oma kraamikoormaga, obene vankri ees ja memm koorma otsast ohje oidmas, lehmakari kõndis vankri perra ja tüdrukukene udis neid vitsaga tagant. Näed, mõni eesti taluinime oli südamega oma loomade külles nii kinni, et ei raatsind neid kah venelaste kätte jätta. Ei tea, kui kaugele nad sedasi küll välja jõutsid, aga nõnda nad läksid.

Ja siis mu süda akkas valutama, et kus Kata lastega olla võiks. Ma sain rindelt korraks kodu küll, aga ainult nii kauaks, et nad minema kamandada, et olgu kodinad koos ja kadugu, küll kuskil Saksamaal üksteist üles otsime. Neid sadamasse viia või neile laevakohta otsida, see ei tuld kõne allagi. Ei saand kellegile ütelda, et pange paariks päevaks sõda seisma, kuni Karla pere on kindlasse kohta toimetatud. Katal tuli enda ja mehe eest väljas olla ja lapsed pidid kah rutem täis kasvama kui muidu.

Saksamaale nad jõutsid ja kokku me saime lõpuks kah. Kuda see kõik käis, sellest võiks mitu romaani kirja panna ja mõni on pandki. Nüüd oleme oma kahe keneratsijooni jagu aastaid siin Kanaadas eland ja siia endile uue veikse Eestimaa teind. Mõni ütleb, et olin’d seda vaja, aga mina leian, et oli ikka küll. Ja need, kes praegu Eestimaalt siia külla tulevad ja meie siinset elu kõrvalt kaevad, imestavad ja annavad mulle õiguse. Ju me siis ikka midagi oleme ästi teind.

Märkmed: