Küünlaga pole asjad mitte sedaviisi nigu poisiga ühes vanas naiste tehtud lorilaulus, et alumine külg on allitand ja päälmine külg on päevitand. Küünlal on kõik pooled ühesugused, nii ülemine kui alumine. Kui peris täpne olla, siis sisemine pool on küll teistmoodu. Sehes on taht, aga väljas ainult vaha. Aga kui taht põlema panna, sulab vaha kah ära, nii et lõpuni põlend küünal on jälle igalt poolt ühesugune, üks nadi nitsevoo ja ongi kõik.

Aga mis me sest põlend küünlast arutame. Ükskord on meie kõigi eluküünlad kah lõpuni põlend ja meist pole muud järel kui nitsevoo, seegi venelastelt laenatud. Ma tahtsin teile meelde tuletada, et praegu on veel küünlakuu, aga teda pole enam kuigi palju järel, varsti on ta käest kadund nigu laps laulupeol. Seda väljendust ma ei mõteld ise välja, näppasin Tuuliku-poisi tagant, ikka selle abemiku, mitte ta sileda lõuaga venna tagant.

Nojah, veebruar on küünlakuu, seda me teame kõik. Aga mispärast ta lühem on kui kõik teised, selle üle pole varem aega mõtelda old. Vata kui sa noor oled, siis on sul nii palju asju teha, et tormad aga minna, pea laiali otsas ja pole ültse sinu asi, miks miski sedapidi on ja mitte teistpidi. Aga saad nii vanaks, et sul pole enam kuskile tormata, siis istud ahjusuu ees ja akkad arutama, et mispärast on sveitsi juustul suuremad augud sees kui popsi pasteldel. Ja et kudamoodu nad nii imepikale ja peenikesele makaronile augu sisse puuritud saavad. Kust nad nii täpse käega mehi leiavad? Ja mispärast saab küünlakuu rutem otsa kui kõik teised?

Juustu ja makaroni manu ma pole veel oma mõlemisega jõud, need nigu polegi väga tähtsad, sest mina kummastki lugu ei pea, vitsutan ikka kere vennaihu täis nigu ennemuiste Eestimaal. Aga selle küünlakuu värgi ma nuputasin välja. Noored inimesed kipuvad vahel küünalt põletama kahest otsast korraga. No pole ju miski ime, kui see lõpuks liiga lühikeseks jääb. Näe, praegu olemegi sealmaal, et oiaks seda kuukest veel natuke aega näpu vahel, aga tutkit – noored inimesed alumise otsa ära kõrvetand. Muutkui ütle talle prassai ja marsi märtsi.

Aga iga nelja aasta tagast on see kuu ikka ühe päeva jagu pikem. Kuraski pihta, inge ajab täis, et pole seda sündimise aega saand ise korraldada, pead sellega rahul olema, mis papa-mamma tegid. Küll oleks tore, kui oleks saand oma sünnipäeva rihtida kahekümne ühessanda veebruari peale. Kui sõbrad peavad saja aasta sünnipäeva, oleks ise alles kakskümmend viis ja kulistaks liitri viina kõrist alla nii et silm kah ei pilgu. Kõik asjad ei anna tagantjärgi ümber teha. Ajame sellega läbi, mis käes ja ootame, mis paastukuu toob. Vahepeal lürbime petipiima ja oleme õnnelikud, et kere sedagi kannatab.

Märkmed: