Karla kalendrisaba: Kustikuu käes
Meelejahutus 01 Aug 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Näetsa, juba ongi need naistenimedega kuud jalga last ja suve endiga kaasa viind enne kui see sai korralikult peale akata. Mai ja Juuli tegid mõlemad vehkat. Visad olid nad tulema, aga minekuga oli rutt. Ei tea mina, kuhu nad jõuda lootsid, aga läind nad on. Oleks vähe oodand, oleks nüüd saand Augustiga Raksi Jaaku tantsida, ma oleks võind neile ärmoonikut juurde tõmmata, aga kes minu juttu kuulab. Jutust nüüd, minu moodi ei taha keski mõteldagi.

Nii see eluke on. Kõik muutkui tormavad ja tormavad, kas sihti silmade ees on vai mitte. No mis viga tormata, kui karku kainla all pole. Aga mina olen mõeld, et see uupi ja uisapäisa tormamine on nigu ilma sihtimata püssi laskmine. Pauk käib niisama kõva kui sihtides, aga kuul sikule sarvede vahele ei satu ja sulle jääb ainult ninasõõrmetäis püssirohu aisu. Aga kui pitsitad ühe silma kinni ja oiad teise vähe poikvil, kallutad pea püssipära poole viltu ja siis tõmmad triklit, on sikk siruli ja vitsik värsket liha täis, pole vaja viina juurde ainult aput kurki ammustada.

Läks see lehekuu ja värske kase lõhn, mis suviste pühade aegu külatüdrukute aitadest vasta lõi. Läks jaanikuu oma sõnajalaõitega, millest kõik kõnelevad, aga mida keski pole leid. Läks einakuu, kuigi eina tehasse nüüd massinitega ja vikatit ei viitsi surm kah enam seljas kanda, tapab suurestüki ja kuulipritsiga. Nüüd peaks siis lõikusekuu algama, aga mida sa ing lõikad, kui sa külvand pole. Vaata, et endale käänispeaga väitsega sõrme ei lõika, kui kardulast koorid.

Noh, ja nüüd on siis nii, et saad kaks-kolm korda ümber pöörata ja ongi september oma seeneilmadega päral. Aga mis neist ilmadest kasu on? Teevad uulitsad ligedaks ja libedaks, see on kõik. Ega Jangi ja Pluuri nuka peal puravikke ei kasva, seal sõidavad autud üksteisele tagast sisse nii et kõmab. Ilm plekiklobinat, vandumist ja politseivilet täis, pärast ahverkaadid ja tohtrid sekeldavad, sest ühegi autus istund inimese kael enam pead ei kanna. Seened kasvavad kaugel metsas ja lähvad suuremalt jaolt mädanema, sest siin maal ei söö neid peale ussi ja eurooplase keski. Pelgavad mürgitust, aga ise ingavad nisukest õhku sisse, mis toob kolme päevaga kopsukreepsi külge. Vot niiviisi elatasse nüütsel ajal.

Te nüüd loete ja mõtlete, et mis nisukese jutu mõte on. Aga kas igal jutul peab siis mõte olema? Las ma olla kah ükskord niisama mõttetu inime nigu neid ilmas küll ja küll on. Elu litsub aga edesi minna ja kah jusku kudagi mõttetult. Vanasti läks ta noortel pulma poole ja vanadel surma poole. Nüüd enam pulmi ei peeta, kui verepulmad maha arvata. Ja minusuguseid ei taha surm kah enam, tal nooremaid küllalt võtta. Aga niikaua kui meil veel seitungit välja antasse, on minu elul ikka veike mõte sehes. Mina saan kirjutada, mõni teine saab lugeda, mõne ivakese annab igast jutust välja noppida.

No ead kustikuu algust siis teile kõigile!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus