Meil Karlaga kulub rohkem aega kirjutamise pärast jagelemisele kui kirjutamisele. Vanamees on võtnud pähe, et kirjutagu mina, temale aitab. Temal muudkui käsi väriseb ja käis käriseb, lasku aga mina nii et sulg säriseb. Aga mina ei taha. Tema saba ja mina kergitagu – see pole õiglane tööjaotus. Endast nii palju vanema mehega on raske vaielda. Just see vanus on tema trumpäss. Tema kaebab, et moodne aeg – toimetajad ei taha tindipliiatsiga kirjutatud artikleid enam vastu võtta ja tema selle kompluuteriga jukerdama ei hakka.

Ma soovitasin, et otsigu endale üks kena saledate säärtega sekretär, küll see juba moodsamaid masinaid tunneb ja kõik kirja paneb nagu vaja, ütlegu aga kõva ja selge häälega ette. Ja panin oma kõvemad kaardid ka lauale, et vanus ei tohiks olla kirjutamisel mingiks takistuseks. Näe, ta vana sõber Ivan Orav on nii kange mees, et vorbib veel pärast surma artikleid, tema viriseb haige käe pärast.Selle peale arvas Karla, et Ivan kirjutas põrgust ja sellepärast ta viimane jutt polnud ka midagi väärt. See kirjatsura, kes ta välja mõtles, lasi vanamehel ilusti ära surra, aga siis hakkas „onuraarist“ kahju ja tellis hädaga manalast bensiiniraha.

Teades, et jään Karlale lõpuks niikuinii alla, nurusin, et andku vähemalt teema, siis on ometi midagi tema poolt. Karla tuligi välja küsimusega, mis teda vaevas. See oli ikka see pikk streik, milles nii paljud linnavalitsuse palgalised osalesid, kuid kelle hulgast prügipoisid kõige enam tähelepanu said, sest nende tegevus, õieti tegevuse tegemata jätmine haises kõige võikamalt. Vanamehele polnud selge, mille üle see pikk purelemine õieti käis, milles oli küsimus.

Mina talle vastata ei osanud, mina teadsin ainult, milles küsimus ei olnud. Seda rõhutati kogu aeg, et küsimus polnud rahas. Aga milles siis? Kahe eesti mehe peaga jõudsime lõpuks arvamusele, et oli siiski just rahas, ainult maskeeritult. Kui küsid rohkem raha, ajad rahva vihale, sest kust see raha ikka mujalt tuleb kui maksumaksja taskust. Sellepärast pannakse rahale uus ja parem nimi, pannakse mitu uut nime nagu neid heal lapsel ikka on.

Olin tähele pannud, et töölised nõudsid rohkem haiguspäevi või õigust neid mustadeks päevadeks varuda. Selle peale lausus Karla kohe, et mida see tööandjale muud tähendab kui raha. Kui töölisele tuleb palka maksta ka siis, kui ta tööle ei ilmu, siis on see lisakulu, sest töö peab ära tegema keegi teine, kes seda vaevalt tasuta teha tahab. Kui nõutakse turvalisemaid töötingimusi, siis kindlasti maksavad turvaseadmed raha. Ja ületunnid - mida need peaksid tähendama, kui mitte raha.

Ah et rahas pole küsimus? Ega vist ole jah. Üks kodumaine kirjamees laskis kunagi lendu sellise lause, et raha pole elus tõesti peamine. Peamine on ikka see, et raha pole.

Märkmed: