Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Kurk on kurjast ja kapsas kardetav
Meelejahutus 21 Nov 2008 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Vata nüüd ma alles komistasin tarkuse otsa, mida enne kuskilt otsida ei osand, ei sõstrapõõsast ega aidaräästast. See oli nisuke suutäis, et ei jaksand üksi alla neelata ega ära seedida, pidin Kata appi kutsuma. Arilikult ma oian tema neist hinterneti uudistest eemale, aga seekord pidin teda kah inhvurmeerima, sest asi kuulubki nigu rohkem tema tepaartmenti.

Sellel uuel Eestimaal, mis järjest enam ja enam akkab võtma Euroopa oblasti nägu, on toiduamet äkki avastand, et turu pealt söögikraami ostmine on rahva tervisele kahjulik. Et maalt tulevad memmekesed, omatehtud apukurgi ja apukapsa purgid põlles, muutkui pakuvad neid müüa nigu nad alati on pakkund ja inimesed ostavad kah nigu alati on ost. Aga keski pole kontrollind, kas mutikene apendab oma kurki vai kapsast ügijeeniliselt (see tähendab tervislikult, Ärman ütles). Äkki on nii, et eausklik inime ostab selle apu kraami ära, aga nigu suutäie sööb, on sussid püsti. Kes siis vastutab? Memmel müügi jaoks luba ega muud propuskit pole, laiutab käsi ja läheb koju uut surmasuutäit apendama.

Kujuta ette, vai toiduamet! Mina olen küll sellest ajast pärit, kus toitu sai ilma ametita. Ametiga inimesel ole teda muidugi kergem saada, aga nälga ei jäänd ka see, kes peale näpuga nina nuuskamise ja põrmandule sülitamise midagi ei mõist. Tegelikult oligi elu nisuke, et mida rikkam inime, seda rohkem oli tal sööginõusi ja seda vähem süüa. Kraaviall võttis silgu sabapidi pihku, raputas suurema soola pealt ära ja lõi ambad sisse. Pani sedasi pool pütti inge alla, kulistas vett peale ja kaevas edesi. Antvärk pani sellesama silgu taldrikule, sõi noa ja kahvliga ja pühkis salhvrätikuga suud. Aga need peris enamad inimesed, ahverkaadid ja insinäärid ja mis nad kõik olid, need tegid silguga seitse imet, enne kui see suumulguni jõudis. Enne lauale panemist marineerisid ja taldreku peal karneerisid ja kui lauda istusid, oli iga suutäie jaoks eri kahvel. Kes pold enne kursusel käind, ei julgendki söögilaua ligi minna.

Ma ei taha oma Katat kiita, aga nii ead apukurki ega apukapsast pole minu teada veel ilmas keski teind. Ja õppind pole ta seda kuntsi kuskilt mujalt kui oma kadund ema käest. Küsisin tema käest, mida need eesti eidekesed peaksid tegema, et euru-ullusi maha rahustada. Temal oli kohe plaan nigu varnast võtta. Ütles, et kleepigu purgile inglise keeli kirjad ja sildid peale, siis ei julge keski kahtlustada, et pole ügijeeniline. Kapsapurgi peale kirjutagu „käpits“ ja kus on kurgid, sinna „kukuümber“. Mäkktoonalt ei kõlba suu sissegi võtta, aga müüakse ja süüakse, sest nimi on võõrakeelne. Kui seda õige nimega nimetad, ei osta keski enam.

Vata, kurinahk, kus ikka naisterahva pea jagab. Aga lõppkokkuvõtte teen ikka mina ja ütlen, et inime peab teadma, mida ta apendab. Piima, kurki ja kapsast on eesti talurahvas alati apendand ja sellest söömalauas rõõmu tund. Aga kel ajud on apnema läind, see ärgu kõrgete kohtade peale kippugu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus