Karla kalendrisaba: Küll on soe päiksepai
Meelejahutus 20 Mar 2008 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
See poisikesepõlve laul tuli äkki meelde, sest kalendri perra on kevad jälle käes. Küll see kevade tulek oli meie vanal eal kodumaal ikka ilus. Naljakas mõtelda, et see oli kunagi kõige ilusam aasta-aeg. Sügis, kus vanasti pori oli rattarummuni ja kogu aeg kallas külma vihma, on jälle nüüd siin kõige ilusam. Nojah, aga mis sest sügisest praegast kõnelda, kevad just akkas.

Vata mis selle Eestimaa kevade ilusaks tegi, oli just see, et ta ei tuld aegapidi ega poolsajala, vaid murdis rinnaga uksest sisse. Läksid ühel ommukul uksest välja ja kohe teadsid, et kevad on käes. Õhus oli kohe nisuke lõhn. Igas ojasonnis ja kraavipõhjas lippas vesi lõbusaste minna, kõik talvine saast ja sodi kukil. Kuhu see kõik ükskord pidama jäi, kes seda teada võis. Ega vist jäändki, lihtsalt uheti minema ja unetati ära, et oli kunagi olemas old. Suuremate veekogude peal ragises ja paukus jää, kuni ulakad lained ta pulbriks õerusid. Päike vahtis ülevalt kõrgelt naeruse näoga ja sinililled lehvitasid talle lumelaikude vahelt vasta. See oli nigu laulev revulutsijoon, kus keski ühtegi pauku ei last, aga vabadus tuli ja okupatsijooni igikelts sulas ära.

Noh, ja koolilapsed laulsid ikka seda laulu, et küll on soe päiksepai, ärkab nurm, kesa lai, luhas õitseb jaanilill, karjapoisil pajupill. Naljakas ja kudagi kurb on mõtelda, et paljud nüütse ajad noored õieti ei teagi, mis on luht või kesa või kuda seda pajupilli tehti ja mängiti. Ometi mõistis minu aegu seda iga karjapoiss. Aga eks karjapoiss ole kah ajalukku läind ja tema raske ameti võludest ei osata nüütsel ajal aru saada.

Siin maal ei tea kevade tulekust keski peale kalendri midagi. Ilmad lähevad aegapidi soojemaks, ilja tuld lume jäänused teevad uulitsad ästi sodiseks ja see on kõik. Lindusi on nii vähe järgi jäänd ja eks need vähesed muidugi sirtsu ja siutsu omajagu, aga see on kõik kööme selle kontserdi kõrval, mis meie metsade sulelised elanikud külarahvale ilma maksuta antsid.

Kaesin need kirja pandud read üle ja kassa tead, äbi akkas raasuke. Vaatasin ennast kõrvalt kriitilise silmaga (arilikult teeb seda Kata) ja küsisin endalt, et kas sul, vanamees, piinlik pole paberit määrida, kui midagi asjalikku ütelda ei ole. Ja kohe vastasin endale kah, et ei ole ühti. Asjaliku jutu rääkijaid on terve ilm täis ja lehes kirjutavad nad kah. Aga vata mõnikord on sedaviisi, et tühi loba kosutab südant rohkem kui kõige asjalikum jutt. Päike paistab ju siinmaal kah ja praegast laseb ta iga tiiruga natuke kõrgemalt. Ja siis juhtubki, et mõni kasvueas kiireke, kelle paistus veel lund sulatada ei jaksa, eksib oma rajalt kõrvale, tuleb täitsa omapead ja soendab ühe üksildase vanamehe südant. Ja just see noor sõnakuulmatu kiirekene teeb rohkem ead ära kui need suuremad ja targemad, kes lähevad sirgelt nigu soldatid ja teevad mis kästakse.

Ma ei tea, kas te sest jutust sotti saite või ei, aga mina sooviks täna teie kõigi südametesse ühte sihukest isepäist kiirekest. Kaege perra, ehk ongi mõni seal teie teadmata juba ära käind.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus