Nüüd on siis need kallid jõulupühad peetud ja uus aasta kah vasta võetud, tuleb pidutsemistele punkt panna ja jälle ariliku inimese moodu elama akata. Jõulude aegu sai verivorsti ja vennaihu vitsutatud, sest nõnda tegime vanaste oma talus ja see jäigi kombeks. Uuel aastal valasime õnne, sest õnnetus tuleb ilma valamatagi. Eks seegi ole ainult komme, sest ega õnn sellepärast veel kellegi õue ega ussaida ei jookse.

Nojah, olgu peale, nüüd on siis see viimane püha kah peetud. Kolme kuninga päevaga lõpevad pühad ära kõigil, kes just vene usku ei ole. Jõulukuused viib prügivedaja minema, lapsed söövad viimased präänikud ja lähevad kooli tagasi, papal-mammal akkab jälle vabrikuvile kõrvus undama vai lööb kontori kopitand ais ninasse. Ilmad külmad, teed libedad, tujud tusased.

Ma vahel mõtlen omaette nende kolme targa mehe pääle, kes ommukumaalt tulid ja tähte nägid. Need olid kuningad ja läksid selle tähe perra, mis näitas neile teed. Nad leitsid lapsukese sõimes magamas. Et nad olid kuningad, siis oli neil kerge katsikule minna – viisid lapsukesele kulda, viirukit ja mirri ja kummardasid teda, nigu polekski kuningad, vaid oopis orjad. See oli sellepärast, et nad olid targad mehed ja said aru, et inimestele on Õnnistegija sündind.

See kõik on nüüd ajalugu ja ajalool on see viga, et ta kipub ennast kordama. See ei pruugiks ju viga olla, sest kordamise aegu tehasse arilikult kõike paremini kui enne. Esimest korda võib iga asi viltu minna, teine kord tehasse paremini ja kolmas kord õige ästi. Nii on inimesega, aga ajalooga on teisiti. Iga kordamisega läheb asi alvemaks.

See oli enne selle irmsa sõja lõppu, neljakümne viienda aasta veebruari kuus, kui Jaltas tulid jälle kolm tarka kokku ja täht näitas neile teed. Aga sõime ega lapsukest pold kuskil ja kõik kuld, viirukid ja mirrid jäid kuningate karmani.

Paljud maailma rahvad usuvad siiamaani, et need kolm tarka tegid seal targa otsuse. Aga meie teame, et ei teind. Ei teind sellepärast, et kolme tarka poldki, oli ainult üks ästi tark ja kaks ästi lolli. See ainuke tark oli ommukumaalt, ida poolt, ja täht, mis neile teed näitas, oli punast värvi ja viie kannaga. Et lapsukest pold, kinkisid need kaks tohmakat kuningat kolmandale Paltimaad ja pool Pärliini, pealekauba õiguse saksa naisi vägistada nii palju kui keski jaksab.

See kõik tuli mulle sellepärast meelde, et ühessakümmend aastat tagasi lõid eesti mehed sel ainsal targal kulmu rulli ja tegid temaga lepingu, et jätab edaspidi meie rahva rahule. Aga ega meiegi kõige targemad pold. Uskusime, et sellest lepingust kinni peetasse.

Märkmed: