Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Kiri Johannale
Meelejahutus 12 Feb 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
No Sina Johanna oled ikke üks täitvärki naisterahvas, et võtad vaevaks minule kirjutada. Kõik teised on minu maha jätt. Mõni loeb mu lora ju küll, aga vasta kirjutada ei viitsi keski. Nadi ülesande antsid mulle küll, aga enne kui ma seda täitma lähen, klaarime mõned asjad ise omavahel ää, et segadust ei tuleks.

Vata selle Kindlama prouaga, kelle esimene nimi on Riina, on see sant lugu, et mina ei saa talle kudagi alvaste ütelda. Mul on kolm põhjust. Esimene on see, et tema vanavanemad olid minu ead sõbrad. Teine on, et tema vanemad on veel praegugi minu ead sõbrad. Kolmas ja kõikse ullem on, et ta ise on mu ea sõber. Neljas põhjus on õieti veel: ma kardan, et ta polegi albu sõnu ära teenind. No kuda ma neid talle siis jagan?

Sind pahandas Riinakese aasta alguse jutt, kus temale vene keeles ead uut aastat sooviti ja tema ei osand tiblakeeles vastata. Küsid, mis mina oleks teind. No sa vastasid oma küsimuse juba ise poolenisti ära. Venelasele polegi vaja tiblakeeles vastata, sest iga venelane pole tibla nii nigu iga eesti talumees pole mats. Matsiks ei tee kedagi amet, vaid käitumine. Ja venelasega on sama lugu. Sellel, kes mulle naeratab ja kas vai vene keeli ead uut aastat soovib, võtan mina jah kaelast kinni ja annan matsuga musu. Mitte pale peale, vaid otse keset vuntsi ja ütlen eesti keeli vasta, et ead uut aastat sulle kah, Marusja. Aga tiblale, kes mulle ambaid näitab, äsan karguga vasta kaelavart.

Punastamisest ei kõneld Riina oma kirjatükis ültse mitte, oli oopis oma autut lumest puhastand. Oleks sina kah oma prillid ära puhastand, oleks õigeste aru saand.

Kallis Johannakene, ega ma sind ei auguta ega noomi, ma tahan ainult ütelda, et venelase ja venelase vahel tuleb vahet teha nigu iga teise rahva puhul. Mina mäletan neid juba vana vabariigi ajast. Mõni oli nisuke, et kõlbaks sulle õeks vai vennaks. Teine sealsamas oli sihuke, et pane risule veskikivi kaela ja saada Peipsi peale vasta murdlainet ujuma.

Uut aastat on alati ea alustada puhta lehe ja puhta südamega. Kui pärast sõda Saksamaal laagris olime ja mul veel kodarad kantsid, juhtus seda küll ja küll, et kesköö ajal tuli keski laagri vahel vasta ja õikas laimigu jaungadu. Noh, sai talle siis vastatud, et ead uut aastat sulle kah, va lätikops. Kui kolmas kuulis ja käratas laimingu naujuju metu, siis oli teada, et see on leedu tõugu. Nii palju saime üksteise keeltest aru kõik, kuigi ise kõnelda ei mõist.

Mõne venelasele tuleks tõesti ütelda idi Russland nigu sa soovitad, kuigi ta sellest aru ei saa ja kindlasti ei lähe kah. Aga ära neid kõiki ühte patta viska, sellest ei ole miskit tolku. Ja kirjuta mulle veel, ära viha pidama akka, et ma ei teind nii, nigu sina soovitasid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus