No nüüd ma sain siis plaraka, misukest enne pole saand ega oodata osand. Hinternetist sain teada, et meil pole kunagi Vene okupatsiooni old. Venemaa riigituuma väliskomisjoni esimees ütles selge sõnaga, et eestlaste ajalugu on täitsa valtsisti kirja pandud. Antagu aga tema kätte ja tema teeb ümber. Niikaua kui tema meie ajalugu solgib, antku meie kihku-kähku kõigile venelastele eesti kodakontsus. Selle aja peale, kui meil iga ivan on matsi staatuse saand, on temal uus ajalooraamat valmis ja elu läheb ilusti edasi rahvaste suure sõpruse tähe all.

No see on venelase jutt ja selletõttu ka päris arusaadav. Ta poleks venelane, kui ta nii ei kõneleks. Aga sest pold küllalt. Meie oma lehes, kus üks veerg on avatud, kirjutab keski Harry Udam umbes samasugust juttu. Tema ütleb kah, et ei maksa venelasi okupatsioonis süüdistada ühti, meie omad kommud olid need, kes käisid venelastele okupatsi löömas ja näitasid näpuga, keda küüditada tuleb.

Venelane, ea südamega nigu ta on, tuli ainult meie soovidele vasta — tegi Siberis naabriperele ruumi ja saatis oma täitorniga soldatid Eestimaale täägiotstega korda looma.

Vata selle avatud veeruga on sihuke asi, et sinna tohiks pääseda ainult avatud mõistusega inime. Selle Udami oma võib ju avatud olla, aga peaks minu arust olema kapitaalremondiks suletud. Iga rahva ulgas on alati okupantidega mehkeldajaid old ja ükski rahvas pole neid mehkeldajaid sallind, aga see pole ühtki okupatsiooni olematuks teind. Parunite aegu oli meil küllalt neid, kes mõisatallis peksa saada ei taht ja sellepärast akkasid ise peksjateks. Ega eesti rahvas muidu ei lauld, et „kilter, kubjas, aidamees — need on põrgus kõige ees“. Aga ega see parunit pai poisiks ei teind, et ta teomeest ise peksta ei viitsind, vaid peksta lasi. Tema koht oli ikka sellessamas põrgus, kus kiltrid ja kupjad ees ootasid.

Küüditamisega oli sama lugu. Moskvast tulid eeskirjad, kui palju tuli ära viia, isikuline koosseis jäi oma rahva korraldada. Eks nii mõnigi näitas siis ruttu näpuga teise peale eas lootuses, et ehk siis ise pääseb. Need näpuga näitajad, kes oma rahvale pihku jäid, on oma koosa saand. Kes pihku ei jäänd, seda ootab palavamat sorti põrgukatel. Aga Moskva mehed võiksid ikka andeks paluda küll, pole nad nii kukupaid kedagi.

Udam ütleb, et pronkssõdur pole kah süüdi. Et tema saadeti sõtta ja kui ta käsku ei täit, lasid oma mehed teda selja tagant. Ometi üks õige jutt. Aga seda ta pole aru saand, et meie ei sõdigi selle pronksist sambaga, vaid just nende selja tagant laskjatega. Või ei taha ta aru saada ja kasutab kahearulist keelt? Udam on ju tagurpidi madu.

Märkmed: