See keeleseadus, millest Karla paari nädala eest juttu tegi, on nii mulle kui temale mõtlemisainet andnud. Karla kurtis, et tema keel on iganenud ja palus mind asja lähemalt uurida. Aga mina olen oma keeleoskuse võõrsil omandanud, mida imet mina peaksin oskama välja nuputada. Leppisime kokku, et proovime kahepeale.

Küsisin Karlalt, millist keelekasutust tema õigeks peab. Tema kratsis korraks kukalt ja lausus siis, et on elus ainult kahte head keelekasutajat tundnud. Üks oli sõjakaaslane, kes uhkustas, et oli olnud vanas vabariigis postkontori ametnik. Sõbrad rehkendasid, et küllap töötas marginiisutajana: seisis nurgas, keel väljas, ja iga ostetud postmark tõmmati enne rändama minekut sellest üle. Teine on ta oma Kata, kel on nii terav keel, et teeb kilukarbi lahti, majapidamises pole konserviavajat vajagi.

Sain aru, et vanamees lõõbib ega taha üldse asja tõsiselt arutada. Mõtlesin siis ise nende emakeelsete väljenduste peale ja tegin mõttes mõningad parandusettepanekud. Matkale minejale soovitakse ikka head reisi. Minu meelest sobib see vaid siis, kui minnakse mõne sõidukiga, jalgsi minejale peaks soovima häid reisi ja sääri ka. Kui kellelgi raha napib, siis kaebab, et näpud põhjas. No kui näpud põhjas, siis on ka põhi näpus — eks võta näpust. Kui on midagi hinge peal, siis pane pits viina hinge alla ja ongi asi korras. Arad inimesed peaksid käima paljajalu, et süda ei saaks saapasäärde vajuda.

Need on kõik head ja asjalikud soovitused ning ma olin juba valmis endale tunnustavalt õlale patsutama, kuid siis jäin jänni ja iga uue väljendi juures aina hullemini. Miks tõmbab eestlane hommikul püksid jalga ja paneb särgi selga, kui tegelikult lähevad jalad püksi ja selg särki? Miks läheb vihasel inimesel kops üle maksa? Kops asetseb ju ka taltsal ja tasasel tüübil maksast kõrgemal. Kui kingad ja sokid-saapad on jalatsid, miks pole siis kindad käetsid? Miks ütleb eesti vanasõna, et käbi ei kuku kännust kaugele, kui känd üldse käbisid ei kasvata? Miks öeldakse rumala inimese kohta, et see on pimedusega löödud? Kas tarka lüüakse valgusega? Kui jõudsin väljenduseni, et mõni mees läheb eluraskustele vastu, hambad risti, siis tundsin, et mulle aitab. Proovisin hambaid risti panna — no mitte kuidagi ei õnnestunud.

Palusin Karlat appi, et minu mõistus on otsas. Karla lohutas kohe, et mis sellest - peaasi, et on õiges otsas. No räägi veel sellise irvhambaga! Ei tahtnud kohe alla anda ja küsisin veel, et mida ta keelekaitsest arvab. Tema kostis, et keel on kõige paremini kaitstud, kui sa ta korralikult hammaste taga hoiad.

Mul oli üks küsimus veel: kes vajab kõige enam meeleparandust? Kata juhtus seda pealt kuulma ja kähvas kohe, et igaüks, kes eile peaparandusega liiale läks.

Kuripatt, see, mida nad üritavad rakendada, pole kellegi keeleseadus, see on keelesigadus!

Märkmed: