Alles meil oli juttu noortest kurjategijatest ja nende karistamisest või karistamata jätmisest. Paistab, et meie seitungit loetakse Eestimaal suurema oolega kui me teame ja ma poleks tohtind suud paotada. Keski vist luges ja pani noortele karmantsikutele parmu pähe või kuskile mujale, igatahes kaotas üks kodumaine kiisukene ühe õhtaga kõik oma üheksa elu ja eesti rahvas on mitme alaealise lühikese seelikuga sangari võrra rikkam.

Kuule, no koerust on noored inimesed alati teind. Egas minu ajal asjad teisiti olnd. Koerus oli küll rohkem poiste amet, aga kui vaja, tulid tüdrukud kah sellega toime. Nüüd, kus naisõiguslased on end kangesti kohevile ajand, peavad nemad muidugi igal pool esirinnas olema. No minu poolest olgu, aga vastutagu oma vägitegude eest ikka kah. Vanasti oli igal lõbul oma ind.

Meie kasvasime kanges vabaduse sõja vaimus ja sellepärast oli igal karjapoisil auasjaks korralik susspüss teha. Toru sai vanast padrunikestast või aidavõtmest, pära vooliti puupakust. Jämeda traadiga seoti need kaks kokku, trikli asemel viiliti torule sälk sisse, kust püssirohi plahvatama pandi ja oli müristaja valmis, muudkui mine lahingusse. Ega me kellegi pihta ei sihtind, peaasi et kärts oli kõva. Aga ega isadel-emadel need kärtsud kuulmata jäänd ja mõnikord said näpuotsad või nahk käeseljal viga kah, kus sa neid armisi ikka peidad või kudas neid ära seletad. No siis kuulutati kohe sõda kah ja kaotajatelt konhviskeeriti relvad. Ega rinne meieni kunagi ei jõud, lihtsalt löödi tagala segi ja relvarahu oli mõneks ajaks karanteeritud.

Aga nüüd lugesin ühest Eestimaa seitungist, kuda üks plikapande oli tuld kokku, lakkund endid täis, peksnud kellegi vanaema maja segamini ja siis saand kassi sabapidi pihku, valand selle mingi kemikaaliga üle ja nautind ilusat pilti, kuda loomakene aegamööda sureb. Üks tüdruk oli pärast seletand ja vabandand, et kõike sai esimest korda tehtud. Esimest korda võtsin kärakat, esimest korda proovisin poissi, esimest korda tapsin kassi. Ja seadusetegijad ning täidesaatjad ei mõista kah muud teha kui käsi laiutada, et mis sa lastega ikka teed, esimene kord tuleks ikka andeks anda. Aga kudas kindlaks teha, et see esimene kord viimaseks jääks, vat seda tolku kellelgi ei ole. Kas Eestimaal siis tõesti enam kaski ei kasva?

Ega meil kodus kunagi lapsi ei pekstud. Poistel võeti rihmaga püksimõõtu ja tüdrukutele tehti sabasauna. Kui neil noortel kassimõrtsukatel kah sabaalune nii kuumaks kütta, et paar öödpäeva püsti söövad ja maoli magavad, peaks aitama küll. Ja kui ei aita, siis nädalaks näljatoidule. Kui süüa tahavad, püüdku surnd kassi asemel iiri.

Märkmed: