See on jälle üks Vilde Eedi jutt, mille ta ulga aastate eest kirjutas ja mida mina vist ka lugesin, aga enam mõhkugi ei mäleta. Mis tähtsuski sellel nüüd enam on, ega ma mõni kirjanduse ega kuntsi jünger ole, et peaks mäletama. Arilik mullasongija olin ma Eestimaal ja eks mu põrmul ole varsti aeg sinna omasongitud mulda minna kah. Aga no näed, mõni asi või nimi jääb kaugest ajast meelde ja seisab meeles igavesti. Ole nüüd tark ja ütle, mispärast.

Meelde tuli see mulle nüüd sellepärast, et üks vene salakuulaja viskas iljuti sussid püsti, sest vanad semud, kelledest üks praegu Venemaad valitseb, olid ta ära kihvtitand. No mis sa nisukesega muud teedki — enne sunnik teeb seda espinaasi vai kudas see sõna nüüd on, püha Venemaa kasuks, aga siis keerab otsa ringi ja espijoonib lääne pursuide eaks. Eks läänes ole muidugi paremad maksjad, aga Venemaal on jälle paremad kättemaksjad. Karikaviisi ei anna kihvti enam keski, nüüd on tehnika nii kõvaste edasi jõud, et aitab nõelaotsatäiest. Ja kuskile see nõelakene ikka susati, sest mees pani silmad kinni. Aga suremine võttis tal ikka nii kaua aega, et jõudis mõrtsuka käekirja ära tunda ja välja kah lobiseda. Mõrtsuk muidugi ajab nelja jalaga vasta, et kus nüüd tema, ja ega talle keski midagi teha ei saa kah, aga alb on ikka istuda oma kõrge trooni peal ja ausat nägu teha, kui igaüks siin ilmas teab, mis ametit sa varem pidasid ja siiamaani kõige paremini oskad.

Eks meie rahva kannatuste karikasse tilgutata kah seda kihvti jõudumööda, aga see kihvt ei tapa, teeb ainult südame pahaks. Et see salakuulaja tapja meid aina susib, see on vana uudis, aga iljuti tõmbas üks meie oma kirjamees kah registrid lahti ja proovis rahvale selgeks teha, et Eesti pold ültse okupeeritud ja kui oligi, siis pold okupeerijad mitte venelased, vaid igasugu muulased, kes Venemaad valitsesid. No ma tahaks teada, kus need venelased ise sel ajal olid, kui muulased neid valitsema akkasid. Tsaari tapmisega tulid toime küll, aga uut tsaari endi ulgast ei leidnud. Ei oleks see Kruusia Jossif võimu enda kätte saand, kui rahvas poleks talle seda and.

Mõnedel on Eestimaal ikka põhjust rõõmu tunda kah. Kui mitte muudel, siis nendel, kelle eameeleks usuõpetus kooli toomata jäi. Usk on ju oopium rahvale nigu pool sajandit on õpetatud ja seda muidugi vaja ei ole, meil on nüütsel ajal palju mootsamaid narkootikumme, mida koolilapsed pruukida võivad ja nigu kuulda, pruugivad kah. Oopium nii vana kihvt, see ammu moest läind. Ja jõuluvana tuleb niikuinii, kas usud või ei. Kui ei tule, kutsume näärivana, ei sellepärast sõit seisma jää.

Märkmed: