No jänku läheb inda jah, sest munapühad on ukse ees vai ukse taga, kudapidi see õige ütlemine peaks olema. Innas pole nüüd mitte tema nahk ega liha, vaid ead kippadi-kappadi koivad, sest lapsi on ilmas palju ja kõigile tuleb munad pühadeks kätte toimetada. Mune peab ju olema, sest mida sa muidu värvid vai keda sa koksid. Kui pole miskit värvida ega koksida, on pühaderõem rikutud.

Naljakas küll, kui mõtlema akata. Pold meil noores põlves külas talu, kus kanad poleks õuemuru siblind ja kukk aia otsas kirend, aga munad pidi jänes tooma. Aasta aega kõlbasid kanamunad küll, aga vat pühade aegu ei kõlvand. Jänkul pole muud kui jookse. Kord aastas tuli joosta, munakoorem kukil, ülejäänd aja litsus vaene aavikuemand aavlipüssi eest.

Noorest peast pold aega mõtelda ja ega ästi ei viitsind kah. Nüüd, kus endale keski enam mune ei too ja Kataga kahekesi koksida kah nigu imelik, nüüd muutkui mõtle, et miks need asjad just sedasi on ja mitte teisiti. Ega see munade värk ainuke asi ole, mis nende pühade juures on imelik. Need on iga vinkli pealt iseäralikud.

Kui mina veel põrsapõlve pidasin, siis segas pühaderõemu suur reede, mis jõudis pärale enne pühasid. Vata vanemad inimesed kõnelesid ikka kah ülesse tõusmise pühadest, mis mulle mitte üks põrm ei meeldind, sest suur reede pidi olema nii suur püha, et sellel päeval rohi kah ei kasva. No minu pärast võis ta ju kasvamisega päeva vahet pidada küll, aga minul ei lubatud sõpradega kaartisi mängida. Urjutati, et Kristus löödi risti, aga sina loed kuradipiiblit. Ei mina saand sest jutust aru, aga vanemate sõna tuli kuulata, minu ajal teistmoodi ei saand.

No nüüd ma pean pühi küll nigu iga teine ristiinime, aga vat selle kaardimängu koha pealt mu süda ikka kripeldab. Mitte ma aru ei saa, miks need mängud rohkem kuradist on kui teised mängud. Kurni võis mängida, laptuud ja peitust ja rahvastepalli ja kükakulli, aga nigu ühe silmaga kaardipaki poole kaesid, oli kellelgi kaagutamine lahti. Ei tähendand, kas mängisid viit lehte, oma trumpi, linnapõletust, valtsturakat vai potileenut, ikka oli kurjast. Ei tea, kui sel ajal oleks mõist pritsi mängida, mis nüüd on nigu poolenisti aritud inimese mõedupuu, kas sellest kah oleks pahandus tuld. Ega sedagi mängu vist Peetrusega pilve veere peal ei mängita.

Olgu kuidas on, aga lastele tuleb jänku nigu mullu ja muistegi. Ja pajukassid pannasse vaasi ja... Saaks Eestimaa metsa, ehk näess, kuda sinilill vahib lumelaikude vahelt, silmad tirkis peas, ja ülane välgutab oma valgeid lehti ja...

Rõemsaid pühi teile kõigile, ead inimesed, kes veel minu vanamehe lora loevad!

Märkmed: