Karla kalendrisaba: Jõhvikamoos
Meelejahutus 15 Aug 2008 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eks see moosikeetmine ole muidugid rohkem Kata tepaartment, aga vahel on sedasi, et mees peab kah oma näpud ligi ajama. Ja kui mõtlema akata, siis ega ma seekord õieti keetmisest ei kõnelegi, on rohkem maitsmise värk, ja see on alati minu tepaartment old. Meie peres on ikka nii käind, et Kata keedab ja Karla mekib, pärast mõlemad rahul.

Ma parem akkan uuesti, muidu te ei saa aru. Ma püütsin akateemik olla ja rääkisin metahvooride kaudu. Ei tuld pähe, et minu lugejad on ikka samasugused matsijuurikad kui ma ise, neile tuleb selget juttu kõnelda.

Seda moosi, millest täna juttu, keedeti iljuti Virumaal Jõhvi linnas, aga seal pold koos mitte ainult jõhvikad, vaid palju tõsiseid eesti mehi ja naisi üle maa, kes arutasid väliseestlaste küsimust, et mis imeloomad need õieti on ja kudas nendega tuleks ümber käia.. Ega mina poleks seda ültse tähele pand, aga Ärman kui noorem mees oli neid kõnelemisi jälgind ja tuli pärast minu arvamist küsima.

Ärmani jutu järgi oli kõik ästi ja ilusti läind, aga pahandus tuld iljem, kui ühe prohvessuri sõnad olid lehte pandud. See mees oli julgend ütelda, et kodueestlastel oleks aeg akata väliseestlastele oma võlga tasuma. See oli paljusid ärritand ja suur kisa läind lahti, et mis võlglased me neile jooksikutele ja oma naha oidjatele oleme. Teiselt poolt antud kah omajagu tuld ja oligi keskmine kodusõda lahti.. Nüüd Ärman tuli minu käest küsima, et kumb pool ikka kummale rohkem võlgu on.

No võlg on alb sõna. Kui keski pole vekselt välja kirjutand, siis võlga jusku ei olegi, aga meie ja kodumaa inimeste vahel teda ikka on ja natuke mõlemal pool. Eks meie teind siin omajagu tööd ja pruukind suud sel ajal, kui nemad pidid enda oma kõvaste kinni oidma. Ja nemad seal oitsid selle maa meie jaoks alles, et oleks vähemalt koht, kuhu neil küllagi minna, kellest enam tagasiminejat ei ole. Ei mina mõista seda võlga mõõta, kummal ta suurem on ja kumb peab enne maksma akkama.

Tuli meelde, kudas koolipõlves klassis arutati, et kes peab keda enne teretama. Räägiti ikka, et noorem vanemat enne ja ärra taami enne ja see kõik kõlas kudagi õige ja selge, aga täpsemalt uurides läks asi segaseks. Et kui taam on noorem ja ärra vanem, kumma reegli perra siis käia tuleb. Ja ega keski uulitsal kõndides oma sündimise aasta nummert otsa ees ei kanna. Meie klassijuhataja oli tark mees ja andis meile kõige parema reegli, millega kunagi viltu ei lähe: viisakam teretab enne.

Nõnda ma ütlesin Ärmanile selle võla küsimuses kah. Maksta tuleb meil mõlemal ja võla suuruse kohta pole ühtegi õiget mõõdupuud kuskilt võtta, aga ausam maksab oma võla enne. Nõndasama lihtne see asi ongi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus