Karla kalendrisaba: Jaanike, ae!
Meelejahutus 08 Jun 2007 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Oli meil jah kunagi üks nisuke laul, mida koolilapsed ja teised noored inimesed laulsid. Ju see mõne tüdruku tehtud oli, sõnad kiskusid kangeste sinna kanti, aga laulsid ikka kõik, poisslapsed kah. Meelde tuli see laul sellepärast, et jaanikuu on kätte jõud ja kui paar korda silmi pilgutad, on ta jälle läbi kah ja sellega pool ilusat suve läind.

Mina ei tea, kudas need asjad niiviisi on keerand, et nelja aastaaja asemel on nüüd ainult kaks: ikka puud raagus – puud lehes, puud raagus – puud lehes. Oleme oma eluga sinnamaale jõud, kus kõik läheb perimäge ja perimäge minek on ju kerge. Igast aastaajast läheb su sõiduriist nii ruttu läbi, et ei pand sedagi tähele, kas sõit läks vankri vurinal või lasid sahinal saaniga.

Ei mina saand jah sest Maist või Maiestki veel maiku suhu, kui juba Jaan tahab jaanituld teha ja tüdrukid sõnajala õisi otsima viia. Mina kui meesterahvas muidugi jumaldan Juulit, aga sel sörgib kah August nii tihedalt sabas, et vaevalt mina oma köntjalaga löögile pääsen. Ja siis kaob see August ise kah ja ongi kõik inimese nimega kuud läind, kus ilm ilu täis. Pärast seda pole muud kui ämbrid-toobrid ja vembrid-sembrid, koos nendega pori ja lobjakas.

See Mai kippuski mind lõpuotsas nii palavalt armastama, et pani vanainimesel inge kinni ja võttis lõõtsutama. Oli kuum kui kurivaim, ei last öösiti magadagi, ja rohtu selle vasta pold, sest korterimajas või kasarmus, kus ma nüüd elan, on nisuke kord, et ei elata mitte kraadiklaasi, vaid kalendri järgi. Saatsin Kata mänetsmendi juurde nurisema, et kas ei saaks midagi jahedamaks keerata, aga seal üteldi, et konditsionääripäev pole veel kätte jõud ja seni tuleb välja kannatada. Soovitati, et oitku aknad kinni, siis ei pääse soe sisse.

Nojah, olgu nüüd sellega kudas on, aga ses juuni- või jaanikuus oli ikka vanasti ikka uvitavaid tähtpäevi kah. Egas jaanipäev üksi, Võidupüha peeti ju ikka jaanilauba õhta ja see oli jusku veel tähtsam päev, vähemalt minu põrsapõlves. Aga nüüd paistab, et võidutseb ainult Seedrioru Pearu, Mäe Andres on siin suures Toronto linnas nii armetuks jäänd, et ei jäksa võidutuld süüdata. Kaebasin Ärmanile, et kas tema kui noorem inime ei võiks miskit selle eaks ära teha, aga tema kah raputas pead ja ütles, et Andres on vanaks jäänd jah. Kohe nii vanaks, et temast tehakse omanimelises kirikus piiskop ja ongi kogu pidu. Ega nii kõrges seisuses kõlba enam piirikraavide pärast jahmerdada või üleaedset kõrtsis ellast kohast pitsitada.

No kui peab nii olema, olgu siis pealegi. Aga ma ikka ootan Juuli ära, ehk ta ei ooligi Augustist ja lepib minuga. Lootust peab inimesel olema.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus