Ega mina oleks mõist midagi mõtelda, ilissuvine päev nigu iga teine, aga Ärman-poiss tuletas meelde. Ütles, et täna on uus iseseisvuse päev ja tahtis muidugi teada, misukeses suunas minu mõtlemised sellel päeval liiguvad.



Akkasin siis kõigepealt rehkendama, et kui palju meie rahval neid uue iseseisvuse aastaid juba on. Kuripatt, sõrmedest tuli puudu, pidin pliiatsi ja papri appi võtma. Tervelt kahessateist aastat on inimesed Eestimaal juba oma asju ise korraldand ja poslamasla ais on ammu nelja tuule poole laiali puhutud. Eestlane käsib, eestlane keelab, eestlane otsustab, just nigu poless kunagi okupatsijoonisi oldki.



No eks vanainimese mõtted liigu ikka selles suunas, mis temale noorest põlvest on meelde jäänd. Uued asjad võivad ju paremad olla, aga vanad on armsad ja visad unuma. See on alati nii old. Mõtlesin, et misuke see elu siis oli, kui see vabariik, kus mina ülesse kasvasin, niisama vanaks sai. Mõisad olid ammu ära jagatud, asunikud arisid põldu ja tegid uudismaad. Maamees sõitis oma puutelgedega vankriga alevisse soola ja lambieli ostma, nooremad kihutasid jalgrattaga nii et tolmujutt taga. Kui autu läbi küla läks, jooksid poisikesed tee äärde vahtima, suud ammuli.



Poliidigamehed olid lehmakauplemisega rahva inge täis ajand. Üteldi kõva äälega, et aitab juba, paneme peremehe majja. Aga selle peremehe leidmine tegi omakorda uut pahandust, sest tahtjaid oli mitu ja ainult ühte läks vaja. Kui riik oli kahessateist aastat vana, pandi vapsid vangi ja nende pooldajad saadeti Kihnu saarele, sest meil oma Siberit ei old. Kas see oli ea vai alb, seda mina otsustada ei mõista, aga see oli küll imelik, et nad paari aasta pärast koos kommudega lahti lasti, nigu oleks old ühesugused kurjategijad mõlemad, kellele patud andeks antud.



Kui pattude andeksandmisest juba kord juttu, siis minu ajal tehti seda ikka rohkem kirikus. Kõrtsis käidi pattu tegemas, et oleks iljem kirikusse asja. Need kaks asutust olid ligistikku, aga neid segi ei aetud, nigu nüüd selles uues Eestis tehasse. Ma just lugesin, kuda ameerika madonna oli Eestis riivatuid laule laulmas käind ja pärast olid kohalikud madonnad teind sellele kirikus järelpeo ja lauld seda kuulsat Lutika Viiu laulu, et „siis akkasid käima meil taamid, madonnad, kes pidivad olema Viiu sõbrannad.“ Kas õpetajad akkavad nüüd jumalateenistusi kõrtsis pidama, seda ei tea, selle kohta pole hinternetis midagi old, aga miskit tundub ikka olevat segi aetud küll.



Noh, ja kui minuaegne vabariik oli kahessateist aastat vanaks saand, siis jäi tal veel neli aastat vaba olla. Loodame, et seda uut vabadust jätkub kauemaks. Lootma peab.

Märkmed: