See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/karla-kalendrisaba-ikalduse-aasta/article22285
Karla kalendrisaba: Ikalduse aasta
30 Dec 2008 Kargu Karla
Noh, oleme siis sealmaal, et akkame ära saatma seda aastat, mis just otsa sai. Eks me kõik ole tähele pand, et see aasta suur asi pold, aga rõõmu me tema minekust kah ei tunne, sest uus tõotab tulla veel äbarikum. Nisukest juttu on akand kõnelema isegi poliidigamehed, sest inime väsib ükskord kõigest, ka valetamisest.

Ma mäletan, kudas neid minevaid ja tulevaid aastaid armastati iina moodu liigitada. Et oli lohemao aasta ja laaneundi aasta ja kaelkirjaku ja krokutilli aasta ja teab mis veel. Nüüd ei uvita enam kedagi, misuke lojus Iinamaal aujärje peal on, kas oinas vai obene, siug vai sisalik. Igaüks on aru saand, et on lihtsalt ikalduse aasta ja sellega peab leppima nii inime kui elajas.

Igaüks, kes kunagi on põldu arind, teab, et kõik aastad ei anna ead saaki. On aegu, kus sügise on tündrid silmini täis ja salved ei jõua jumalavilja ära mahutada. Õige põllumees ei akka siis pillavalt elama, vaid paneb muist vara kõrvale, mustade päevade jaoks, nigu vanasti üteldi. Ühepäevaperemees ei jõud oma eluga kuskile ja keski ei pidand temast lugu. Isegi teoorjuse aegu ei last mõistlik mõisnik moonakal nälga surra, vaid laenas talle mõisa magasist parajaste niipalju, et ta endal inge kudagi sees peetud sai. Surnud orjast ärrale kasu ei old.

Ma olen ikka vahtind ja uurind neid maailma suuri ja vägevaid ja tuld otsusele, et kes elus pole künd ega külvand, seda ikka ühegi riigi etteotsa panna ei tohi. Kelle käed pole adrakurge oid, selle pihku ei kõlba ka riigiruuna ohjad. Varem vai iljem ajab ta koorma kraavi, olgu siis ruuna järel kuninga kaless vai talupoja sõnnikuveovanger. Ja kahju on mõlemast, viimasest siiski rohkem. Karjapoisist on ennegi kuningas saand, aga kaabukandjast õiget sõnnikuvedajat ei saa. Ja ilma sõnnikuta vili ei kasva, nii ead aastat ei anna isegi taevaisa.

Kui ma veel noor mees olin, siis oli ühel sõbral ästi terane tütrenähvits. Muutkui käis isa järel ja tahtis teada, mida taat aga toimetab. Taat siis seletas kah, ilusti ja rahulikult nigu taluinime ikka, ja lapse näost oli näha, et ta paneb kõik korralikult kupli alla tallele. Aga kõik asjad ei lähe alati ästi korda, isegi meistrimehe käes mitte. Juhtus, et vanamees vusserdas midagi ära ja jäi oma tööd tusaselt põrnitsema. Tütre pärimise peale kostis, et untsu läks. Tütar küsis kohe: „Kus unts on?“ Ole nüüd mees ja kosta selle peale veel midagi.

Praega, kus terve ilma majanduse värk on sassis ja valitseb inimeste tehtud ikaldus, oleks vaja ühte nisukest terava pilguga last. Kes nii targalt küsida oskab, see leiab ehk vastuse kah. Aga nüütsete riigijuhtide kõigi ühine äda on, et kõik teavad, et asi on untsus, kuid keski ei tea, kus unts on.
Märkmed: