Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Igas linnas oma luhvt
Meelejahutus 10 Jul 2009 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Herman

Just nii onu Karla ütles, kui teda järjekordselt külastasin, et ühiselt viimase aja uudiseid tuulutada. Tuulutamist need vajavad, selles pole mingit kahtlust, vähemalt Toronto omadega on asi nii. Hea seegi, et ilmad nii ebasuviselt jahedad on, muidu oleksin enne Karla juurde jõudmist ära lämbunud.

Eks igaüks tea, et meie linna karbitsakuningad (Karla väljend) on juba mitu nädalat prügi asemel siidi vedanud. Nõuavad seisusekohast palka, noh.

See jant sai alguse juba mitukümmend aastat tagasi, minu haljas nooruses, kui poliitiliselt targaks koolitatud linnaisad leidsid, et prügivedaja ehk kohalikus keeles garbageman on alandav tiitel ja hakkasid selle asemel kasutama sanitary engineer. Eks nüüd siis kargas kellelegi pähe, et insener peab paremini makstud saama ja kui saa, siis pole muud kui streik lahti. Nii kehvasti kui nad ka endi arust teenivad, ei paista neil rahapuudust olevat. Teised kahmavad ükskõik millise tööotsa pihku, et aga kuskilt kopik kukrusse kukuks.

Karla muidugi tahtis kõigepealt teada, kuidas see laulupidu Tallinnas läks. No ega minagi rohkem tea kui arvutiekraan näitab ja lehed kirjutavad, oma pere on ikka veel seal. Aga sellest, mida kuulnud olen, on küll hea meel ja uhke tunne. Kahju ainult, et ise kaasa minna ei saanud. Kuid lapsed läksid ja see on peaasi. Las laulavad ja taipavad, mille eest vanavanaisa Vabadussõtta läks. Sammas sai ju ka üles pandud ja selle üle irisejad hakkavad ükshaaval väsima.

Karla arvas, et Torontos võiks ka laulupidu korraldada. Haisvaid prügimägesid on linn täis, igaüks neist kõlbab laululavaks. Prügivedajad ronigu otsa, streigiplakatid kaelas, ja esitagu sibide serenaad „Sitikad ja satikad ja lutikad ja täid“. Küll publikut leidub ja dirigent mõne mädamunaordeni rinda saab. Vanasti öeldi, et igas talus oma taar; nüüd lisame, et igal linnal oma luhvt.

Karla porises veel natuke, et eks selline me saatus ole – kes haisu kätte ei koole, selle tapab katk, mille rotid, skunksid ja pesukarud mõnelt prügimäeks kohandatud spordiväljakult või linnapargist varsti oma tagaaeda toovad. Ju me paremat saatust ei vääri. Jäi siis vait ja küsis rahulikuma häälega, et mida Eesti poolt veel kuulda on.

Ega mul olnudki rohkem silma puutunud, kui et Eestimaa koerad olevat hakanud rohkem postiljone ründama. Karla ühmas sellepeale, et seal pole imestada midagi, küll siin on ka varsti samamoodi. Kui postiljon enam majja muud ei too kui arveid, siis pole ime, et ükski koer teda ei kannata. Lisas veel, et kui tema peni oleks, kisuks igal postiljonil püksid lõhki.

Hakkas siis vaikselt ümisema seda vana laulu, milles postipoiss kallimalt kirja tõi ja selle eest suudluse sai. Jäi poole pealt vait ja lausus nukralt, et ei kallim kirjuta enam kellelegi, kallimal on nüüd hintenett ja sellfõun...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus