Karla kalendrisaba: Elagu juubilar!
Meelejahutus 22 Feb 2008 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Sedaviisi võib vist õigata küll, sest ühessakümmend aastat on meil juba oma vabariiki old. Ei loe see midagi, et sellest ühessakümnest aastast oleme enam kui pool aega pidand võõrastele okupatsi lööma. Ühe sajandi jooksul oleme kaks korda iseseisvaks saand – üks kord jõuga ja teine kord nõuga. Ei enam paina paruni piits ega karda me kasaka nuuti. Õnne ja tervist sellele vabariigile! Kestku ta veel kaua.

Sellega on siis aktusekõne läbi. Nüüd akkame arutama, kudas need asjad äripäeval käivad. Mina olen seda vabariiki ikka kõige rohkem takuste pükste ja linase särgiga armastand ja nüüd olen sealmaal, kus mul pole enam pühapäevarõivastki, mis selga akkaks ja pole ka ette näha, et kunagi veel vaja läheks. Äripäeval sai see vabariik loodud ja äripäeval tuleb teda ka oida.

Kudamoodi käib ühe riigi oidmine? Eks esimene tingimus ole ikka see, et need inimesed, kelle jaoks ta on loodud, peavad teda armastama ja tahtma, et ta püsiks. Ja seda armastust tuleb tegudega näidata. Kui noori inimesi niiviisi ei kasvatata, et nad iga päev uhkust tunneksid, et on selle riigi kodanikud, siis on riigis midagi väga viltu ja valeste. Kui ma hinternetist neid Eestimaa seitungisi loen, siis tuleb vahel nisuke tunne, et sealsed noored indavad ainult kahte sorti vabadust: ühed indavad vabadust oma kodumaalt jalga lasta nii ruttu ja nii kaugele kui võimalik; teised, kes sinna jäävad, indavad vabadust oma riigi juhtisi sõimata. Kumbagi neist vabadustest neil kommude aegu ei old. Aga minu teada on üks kolmas vabadus veel, nimelt vabadus ise oma riigi juhtimist korraldada, ästi ja õigeste. Ega seda kah kommude aegu ei old, aga mõned siiski proovisid. Nüüd kus asi õlpsam, võiks neid proovijaid rohkem olla.

Meie siin võõral maal proovime kah eestlasteks jääda ja oma noorust selles vaimus kasvatada. Ega see kah kerge pole, aga see vaba Eestimaa annab jõudu juurde. Sinnapoole vahtimine jusku avitab. Iljuti peeti emakeele päeva ja meie koolid kutsusid Eestimaalt ulga keeletarku kohale, kes pidid meie vigast keelt peksma ja pesema. Ärman käis kah neid kuulamas ja ma küsisin, et no kudas oli.

Ärman ütles, et ead juttu ja suurt tarkust oli palju, aga äda oli selles, et nädali tööd taheti ühe päevaga ära teha. Nii palju pikki loengusi üksteise otsa, et viimaseid ei jõud isegi need tähele panna, kes kohale jäid. Alguses oli kuulajaid saalitäis, pärast käputäis. Väristas õlgu ja ütles, et küll tegin targasti, et lapsi kaasa ei võtt. Need ei tahaks vähemalt aasta aega enam eesti keelt kuulda.

Siis poiss mõtles natuke ja kostis, et ea oli see asi ikka sellegipoolest. Et tema sai mitmes punktis tüki maad targemaks ja küllap neil keelemeistritel kah oli ea tunne tagasi minna, kui nägid, kui kõvaste siinsed eestlased oma keele vasta uvi tunnevad. Ja selle peale õikasime mõlemad veel ühe korra ja kõvaste: elagu juubilar!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus