Oli meil jah vanasti nisukese nimega kirikulaul. Ma pole kunagi old suurt kirikuskäija ega kedagi, aga Kata on neid laulusi vahel ikka kodus pühapäeviti lõõritand, jäävad meelde, noh. Ega ma kirikuga pahukses ei ole, aga kodukirik Eestimaal oli nii kaugel, et kunagi ei jõud sinna muidu kui jaanipäeval kabelipüha aegu. Peris ilma jumalasõnata pole ju elatud. Koolis oli ikka usuõpetuse tund niisama tähtis kui rehkendus vai looduslugu. Ja iljem, kui juba ise talu sai peetud ja kevadel seeme mulda visatud, siis ikka arutati naabrimehega tasakesi, et ehk taevaisa abiga saa sügise lõigata kah. Otse kõrgemate võimude poole pöörata jusku ei tihand. Arvati, et küll ta kuuleb me juttu päält ja saab isegi aru, et meestel tõsi taga.

Vat selle lõikusega ühenduses see laul mulle meelde tuligi. Lõikus-tänupüha on ju tulemas ja see oli talumehele tähtis kirikupüha. Eks suur osa talve toidust tuld ju oma põllult ja sealt läks ta aita vai keldri. Oli seda vähe vai palju, aga nisuke tunne oli, et peale su enda on veel keski, keda selle eest tänada tuleb. Eks tänatigi. Tänati lõikuse eest ja kui miski muu asi easte korda läks, siis üteldi kah „Jumal tänatud“. Eks ta rohkem arjumuse asi old, aga omal oli pärast ütlemist jusku parem olla.

Aga siis tulivad meie maale nisukesed ajad, kus seda arjumust kah pahaks pandi. Ida poolt toodi meile uued peremehed, kel oli oma vuntsidega jumal ja see eland mitte taevas, vaid Kremlis. Paradiis oli siis ju maa peal, kus see jumalgi mujal olla sai. Lapsed, kes sel ajal koolis käisid, said oma vana rumala arjumuse pärast kõvaste riielda. Ega vanad õpetajad sellest välja teind, aga meie alevi kooli tuli üks uut usku õpetaja, see oli küll püsti püss. Üks veike tüdruk oli ükskord jälle miskil põhjusel poetand selle keelatud lause ja õpetaja käratand kohe, et kas sulle pole veel meelde jäänd, et jumalat ei ole olemas, et kõik ea tuleb Stalinist. No tüdrukuke oligi siis ennast parandand nigu ea laps kunagi ja üteld viisakalt „Stalin tänatud“. Õpetajal muidugid ea meel, et tema külvatud seeme pold mitte kaljusele pinnale langend. Aga siis oli teine tüdrukutirts küsind ilmasüita äälega, et aga õpetaja, kui Stalin ükskord ära sureb, mis me siis ütlema akkame. Õpetajale pold sellele vastust olemas, sest parteilikul kursusel pold seda küsimust puudutatud ja oma peaga mõtlemine oli keelatud. Sattus segadusse ja vastas, et no eks siis ütleme jälle „Jumal tänatud“.

Aeg näitas, et sel punase usu kuulutajal oli õigus. Vana vunts eitis inge, rahvas ütles tasakesi „Jumal tänatud“ ja elu läks edesi. Eks uus poss tuli muidugid asemele ja neid tuli veel mitu, aga kõik koolesid kordamööda maha ja rahvas muudkui ütles „Jumal tänatud“ niikaua kui tuli nisuke ülemus, kes akkas valitsemise juures uusi nõksusi proovima ja proovis seni, kui maapealne paradiis lagunes ära ja kolis taeva tagasi. Eesti rahvas ütles jälle „Jumal tänatud“ ja tegi omale temukraatia. Venelased seda väljendit ei tund ja jäid temukraatiast ilma kah. Nemad said omale päälikuks vana kagebeelase ja see valitseb ikka endiste viguritega. Ükskord sureb tema kah ja mis eesti rahvas siis ütleb, seda te teate selle aja peale kõik.

Märkmed: