Karla kalendrisaba: Ariduse allakäik
Meelejahutus 11 Aug 2006 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui venelased neljakümnendamal aastal Eestimaad ja selle rahvast esimest korda vabastama tulid, siis oli neil täpselt teada, et meie inimesed olid puha kirjaoskamatud. Vastatulelikud ja abivalmid nigu nad alati on old, valasid nad kohe terve maa ja rahva punase kultuuraga üle ja varsti oli kõigil kiri ja kirillitsa tähed selged. Need, kellest võis karta, et olid juba enne osand, saadeti ruttu priiküüdiga Siberi täienduskursustele, kus suurem osa neist varsti liigsöömise tagajärjel inge eitis.

Aga ükski asi ei kesta igavesti, vaid saab ükskord otsa. Nii sai otsa ka nõukogude võim, kuigi võimumehed jäid alles ja valitsevad uue sildi all ilusti edasi. Kirillitsa kirja asemele tuli arilik tähestik, millest inime kah aru saab, ja elu veeres edasi nigu ernes. Võis arvata, et kõik jääbki niiviisi ja eestlastest saab üks aritud rahvas.

Aga siis tulid need kompluuterid. Esimese jutiga ei teind need kellelegi suurt äda, sest neid pold kuigi palju. Arilik inime teda omale ei ost, sest maksis palju raha ja teha temaga midagi pold, oli rohkem rikka rahva mänguasi ja muud ei midagi. Aga siis akati temaga kirjasi kirjutama. Kirjutuse massinad kadusid müügilt ära, viidi sirpide ja sepa alasite kõrvale muusejummi, anesulg oli juba ammu seal ees ootamas. Plehveteri või sulepeaga kirjutamist akati alvaks pidama nigu põrmandule sülitamist või näpuga nina nuuskamist.

Ja siis tulid hinternett ja ee-post. Ee-post on nõnda ehvektiivne, et kui keski sulle Eestimaal täna ommuku kirja kirjutab, siis on see sul Kanadas eile õhta käes. Aga sul peab selle jaoks isevärki aadress olema, muidu ei saa. Ärmanil on ja ta proovis mulle seletada, kuda see käib, ag aru ma küll ästi ei saand. See address oli kudagi nisuke, et kõigepealt oli väikse tähega ärman, siis tuli üks imelik krõnks, millel nime vist ei olegi, aga näeb välja nigu kapsaraua ja kapsaussi ristsugutus. Selle raua või ussi järgi tuli veel midagi imelikku ja kõige otsa käis tottkomm. Minul pole muud kui suure tähega Karla, ei kapsarauda ega tottkommi, ja sellepärast pean mina oma kirju nädala või kauemgi ootama ja mind ennast loetakse nüüd kirjaoskamatuks. Nii on kõigi minuvanustega.

Aga mina leian, et õiged kirjaoskamatud on just need tottkommi-poisid ja -tüdrukud, sest nemad ei oska enam pliiatsi ja paberiga midagi teha. Kui vahel ädaga peavad, siis teevad irmsad varesjalad, puha vigasi täis. Hinternetiga seda äda ei ei ole, sest see parandab vead ära, ise ei pea enam midagi oskama.

Nisuke on see nüütse aja kultuura. Jälle oleme kõik kirjaoskamatud, kes ühte-, kes teistpidi. Ainuke rõõm on, et Venemaal ei pidada kah asi parem olema. Ivanitel on kah tottkommitiktatuur.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus