Mida vanemaks inime saab, seda armsamaks noorus talle läheb. Aga mitte see noorus, keda ta iga päev enda ümber näeb. See noorus elab oma elu, ühte võerast ja uutmoodu elu, milles sinul pole kohta. Kihutab auto vai mooturrattaga sinust mööda ja näitab keskmist sõrme, kui sina oma karguga talle jalgu jääd. Ajab kõiki oma elulisi asju kompluuteri kaudu ja peale ämmpurgeri midagi ei söö. Vett ei joo ja jala ei käi.

Ega mina kah oma nooruses kogu aeg jala ei käind. Juba siis, kui veel sigu karjatasime, sai kirju orika seljas ratsasõitu proovitud. Ega kauaks selga püsima ei jäänd, seal ju sadulat pold, aga sõit oli vägev. Lõppes küll uhke uperpalli ja kõva põntsakaga vasta emakest maamulda, aga pentsuraha, kui karjapoisil teda oleks old, oleks tasku jäänd. Kui natuke sirgusin, sai juba vana ruuna kiusatud. Ega temale kah poisikese janditamine ei meeldind, aga seljast maha ei visand, tark loom oli. Argivahe oli küll pärast mitu päeva ell, sest ka see sõit käis ilma sadulata.

Aga see kõik oli köömes selle tralli kõrval, mis siis lahti läks, kui nii suureks sain, et sügisesest sõnnikuveost osa võtma lubati. Koormaga põllule minek oli muidugi niisama lonta-lonta, aga tühjalt tagasitulek oli vägev võiduajamine. Iga mees vai meheakatis oli püsti vankris, istuda ju ei saand, ja keerutas sõnnikusi ohjapärasid. Keski ei taht viimaseks jääda, sest see oli irmus äbi. Tüdrukud viskasid ämbritäie külma vett kaela ja antsid sulle nisukese nime, et ei julge ästi kirja pannagi - äkki mõni vöörmünder vai muidu vooruslik tegelane loeb ja paneb pahaks.

Näe nüüd, kudas vanainimese mõte jääb kõrvaliste asjade külge takerdama ja viib käest sohu ja rappa. Kui poleks sõnnikuveo juurde jõud, ei tea, kuhu oleks veel eksind. Vata kui sõnnik oli veetud ja kesa peale ilusti laiali laotatud, siis tuli ta varsti maa sisse künda, et kevadel oras ästi aljendaks. Just sellest ma tahtsingi kõnelema akata, enne kui viltu vedas. Praega on ju september ja sügiskünni aeg, või vähemalt oli, kui see noorus kestis, mida mina mäletan.

Kes kunagi elus maad on arind, see teab, et põld ja põllumees on kudagi ühte nägu. Põllumees teeb kuus päeva ränka tööd, aga seitsmendal tahab puhata nigu piibliraamat käsib. Põlluga on sama moodi. Annab teine igasugust viljasaaki, nii kudas külvikord ette näeb, aga mõne aja tagant väsib ja õige põllumees jätab ta sööti. Las puhkab ja kosub, kuni saab uut väetist ning jaksab jälle.

Eks meie ühiskondlik põld siin ole kah mõne koha pealt sööti jäänd. Sellega pole miskit katki, aga nüüd, kus sügis käes, tuleks akata jõudusi koguma ja mõni põllulapp uuesti viljakandvaks künda. Tehkem seda tasa ja targu, ikka vanarahva tarkuse kohaselt, et anna aega atra seada, küll siis kündi küllalt saab.

Märkmed: