Täna ma pean küll ise kirjutama, sest mine tea, kas tuleva nädali enam lubatasse. Ärman oli hinternetist leid nisukese uudise, et Eestimaal akatasse seitungisi liistule tõmbama. Et kui leht ead eesti keelt ei kirjuta, siis panevad toimetaja vangitorni. Toimetuse uksed taotasse kinni, tabalukk lüüasse ette ja võti visatasse Ülemiste järve. No õige tegu kah. Eesti riik on varsti kahessateist aastat vaba old, selle aja peale peaks seal ikka õige mitu eesti keele oskajat olema ja mõne võiks ju panna seitungit tegema. Ainult et siis võivad meie lehe peremehed ka võtta Eestimaast eeskuju ja ütelda, et kao sina, Karla, oma tsaariaegse kramatikaga kolikambri.

Ma võin ju minna kah, mis sest ikka. Niikuinii vahitasse mind nigu Ahasveeruse vanemat venda. Aga mul on oma kalendrisabast kahju, ma ei raatsi tast lahti ütleda. Piltlikult kõneldes – ma tahaks seda saba veel raasuke liputada, enne kui jalge vahele tõmban ja minema sörgin.Pakkusin teist Ärmanile, aga poiss on visa vedu võtma. Paar lugu sai tehtud ja juba akkas treikima.

Treikimisest kõneldes tulevad vägisi meie sibid meelde, kes nüüd lõpuks suure surmaga tööle saadi. Eestimaal oli juhtund (see on jälle Ärmani jutt) nisuke lugu, et üks õrnemast soost pussijuht oli akand sõitjaid sõimama, et keski aiseb. Rahvas oli nurisend küll, et pole muud aisu kui otekalonn, aga tädi oli last ennast aigemajja viia. Seal oli talle antud esimest abi ja vist teist ja kolmat kah. No mis see naisterahvas mõne Toronto pussi rooli taga oleks teind, kui terve linn aises ja viie nädali otekalonn oli pargis vai kolhviväljakul unnikus. Ambulants poleks teda aigemajja kah viind, sest need treikisid koos karbitsameestega.

Aisuga on sedasi, et see meelitab skunksisi ja pesukarusi ligi, päriskarud tuleksid kah, aga need pelgavad linna trähvikut. Aga kudas neist elajaloomadest lahti võiks saada, selle kohta oli Ärmanil kah üks uvitav jutt, jälle Eestimaalt pärit. Kuskil olid rästikud põrmandu alla pesa teind ja sisisend pererahva peale, et kui ei meeldi, minge ära. No inime oli taht vasta akata, et kuhu sa ikka oma kodust lähed, aga siule ei mõjund ükski asi. Siis olid viimase ädaga pand tümpsmuusika mängima ja keerand ämplifaieri viimase peale. Kassa tead, ussid olid kadund nigu alb unenägu.

Näe, metselajal on vahel rohkem tarkust kui inimesel. Ma kunagi kuulsin kuskilt, et lehmad annavad kah paremini piima, kui neile klassikat mängida, nii seda vanaaegset muusikat vist kutsutasse. Kujutad sa ette – mängi aga Mustikule Motsartit ja Punikule Peetoovenit ja kohe elajad nii vastutulelikud, et monteeri teistele kasvai apupiima kraanid kah kohe külge. Laudatäis loomi äkki nii kultuurauvilised, et kui siale simhvooniat ei mängi, siis jõuludeks rasva ei söö. Ja kana ei mune, kui krakovjakki ei kuule.

Ei saa mina neist maailma asjadest enam aru. Küll need teile seletavad, kes pärast mind kirjutavad.

Märkmed: