Karl Kasmann – eestlane Tseilonil
Inimesed 04 Jul 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Toimetusse saabus mõni aeg tagasi Tissa Devendra huvitav artikkel, millest võib järeldada, et Ernest Hemingway’l oli nähtavasti õigus, kui ta ütles, et igas maailma sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Avaldame artikli vaba, refereeritud tõlkena.

Pikemast loost selgub, et kahe maailmasõja vahel ja pärast II maailmasõda elas eksootilisel Tseiloni saarel eestlane Karl Kasmann. Tseilon (nüüd Sri Lanka) oli tol ajal väga külalislahke eurooplaste vastu, kes võisid end soovi korral seal alati sisse seada. Üks sellistest oligi Eestist sinna emigreerunud Karl Kasmann.

Miks Kasmann soovis just selles Briti impeeriumi osas kanda kinnitada ja millega ta võimudele oma ümberasumis-soovi põhjendas, jääb saladuseks. Võimalik, et selle kohta leidub materjali Londoni arhiivides.

Karl Kasmann valis elukohaks idüllilise Kandy linna. Peagi levis ümbruskonnas teade, et Kandysse on saabunud andekas eesti maalikunstnik ja portretist ning tema talent leidis rakendust. Mõne aja pärast abiellus Karl Kassmann kohaliku euroopa päritolu iluduse ja klaveriõpetaja Doris Karlenbergiga. Kasmannitel kujunesid tihedad sõprussidemed teise kohaliku kunstniku, George Keytiga.

1939. a. hakkasid Euroopa kohale kogunema sõjapilved, sellest andis tunnistust ka järgnev Eesti okupeerimine N. Liidu poolt. Muu hulgas natsionaliseeris uus võim ka Eestis asunud Briti varad. Britid kiristasid hambaid, kuid ei suutnud midagi olukorra muutmiseks ette võtta.

Samal ajal seilas ookeanil muretult Eesti laev „Kalarand“, mis oli saabumas Colombo sadamasse. Tseilonit tol ajal valitsenud Briti võimud arestisid sadamas laeva kättemaksuks selle eest, mis oli nende varadega juhtunud Nõukogude Eestis.

Meeskonnaliikmed vahistati ja pandi hiljem elama ühte väikesesse majja Kandysse. Ükski meremeestest ei osanud inglise keelt.

Kas pole ime, et just sealsamas Kandys elas Karl Kasmann, kellest sai otsekohe tõlk. Kui lõpuks II maailmasõda puhkes, ja Euroopast, sh ka Eestist, sai sõja tallermaa, jäid „Kalaranna“ meeskonna liikmed edasi Tseilonile, lootoslillede maale. Sõjakoleduste asemel korraldasid nad pidusid, suhtlesid kohalikega. Pidusid peeti isegi „Kalaranna“ pardal, kuhu kutsuti ka kohalikke võimuesindajaid.

Tissa Devendra, kes lapsena seda kõike oma silmadega nägi, meenutab, kuidas eesti meremehed külastasid ka nende kodu ja laulsid tema meelest „imelikke võõraid laule“.

Sõja järel saadeti „Kalaranna“ mehed tagasi Eestisse, mis N. Liidu koostisosana oli siis teatavasti olnud Suurbritannia liitlane II maailmasõjas.

Võib vaid kujutleda meeste kurbust ja pettumust, kes pidid vahetama palmidega ääristatud ookeanikaldad ja öised piknikud sügistormidest ja sõjast laastatud Eesti randade ning sõjajärgse Nõukogude Eesti vihatud ja kardetud elu vastu. Karl Kasmann Tseilonilt ei lahkunud, olles nüüd muidugi juba Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanik. Ta jätkas oma tööd kunstnikuna, maalides arvukalt religioosseid pilte.

Kuid II maailmasõda oli puudutanud ka Tseilonit. Välismaalaste hulk ujutas pealinna Colombo üle. Kunagisest vaiksest linnakesest sai rahutu äri- ja kaubanduskeskus, mis oma kabareede, ööklubide ja kohvikutega meelitas järjest uusi võõramaalaste horde kohale. Linna koorekiht omandas teadmisi viimasest moest, uutest filmidest ja raamatutest. Kohalik eksootiline kunst köitis sisse- ja läbirännanute huvi. Muutus ka Tseiloni poliitiline pale. Hakati unistama riigi iseseisvusest ja Briti võimu alt vabanemisest. Karl Kasmann otsustas selles olukorras Kandyst lahkuda, jättes oma abikaasa Dorise koos tema klaveriga maha.

Tissa Devendra meenutab, kuidas ta külastas noore neiuna 1950. a. Kasmanni ja Keyti ühisnäitust, kus ta imetles nende idamaise mõjutusega kunstiteoseid. Keyt, kes ei osanud kunagi kelleski midagi head näha ega hinnanud oma kolleegide talenti, ütles aastaid hiljem, et Karl Kasmannil polnud tegelikult mingit kunstiannet ja et ta üksnes mängis kohalike emotsioonidega, otsides odavat populaarsust.

Sel ajal hakkas Colombo eliidi seas „ilma tegema“ belgia päritoluga blondiin Claudine Liebovitz, kes oli tegelikult väga erudeeritud naine. Tal oli poliitilisi teadmisi, välist ja sisemist sarmi ning haridust. Olukorras, kus külma sõja supp „pliidil juba podises“ ja onu Joe Stalin demonstreeris oma tõelist palet, kogus antikommunism tuult tiibadesse – seda ka Colombos, kus üha valjemalt kutsuti budismi päästma marksismi leekidest. Kohalikud võimud nägid selles head võimalust vabaneda välismaalastest, kelle hulka kuulusid ka ameeriklanna Rhoda Miller, belglanna Claudine Liebovitz ja eestlane Karl Kasmann. Miller deporteeriti, kuid Liebovitz, kellel arvati olevat sidemeid KGB-ga, kadus nagu vits vette.

Karl Kasmannil õnnestus osavate manipulatsioonide tulemusena ametlikult lahkuda (õigemini põgeneda) igaveseks Tseilonilt. Ta lendas Rooma. Päevinäinud auto Opel Kadet jäi aga maha…

Autor meenutab, et üks ta isa sõber, ajalehe The Times of Ceylon ajakirjanik rääkis, et ühel õhtul tulnud Kasmann talle külla, andnud oma auto võtmed, öeldes: „Hoia seda autot mälestuseks meie ilusatest aegadest, armas sõber! Me ei kohtu enam kunagi. Hüvasti, Tseilon!“

Sellega lõpevad mälestused ja info teadaolevalt ainsast Tseilonil elanud eestlasest. Kas kellelgi on selle mehe kohta midagi lisada?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus