Eesti Elu
Karge külm õues, lummav luule põues
Eestlased Kanadas 21 Jan 2011 Eda OjaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Avad suure puust ukse. Sisened. Teretad. Näed juba tuttavaid. Võtad üleriided maha, paned need riidepuule. Astud minigarderoobist välja. Jälle teretad, isegi kallistad, sest pole ammu näinud. Näitad piletit uksel. Sisened suurde saali, kus on rahvast juba ootamas. Valid istekoha.

Kas see võiks olla mingi lavastuse tegelast abistav kirjeldus?! See oli tegevus, mida sa pidid enne tegema, et jõuda lavastuseni „Poeemid ja ballaadid“, mis peeti 16. jaanuaril Tartu College’i suures saalis. Kava koostajaks ja lavastajaks lugemisteatri „Ilutuli“ üks eestvedajaid Eerik Purje.

Kaks musta nahast tigutugitooli, valge linaga ümmargune laud keskel, suured taimed ümbritsemas. Sellise lavapildiga pimenes korraks saal. Jutuvada oli veel kuulda. Millal siis veel on aega vestelda! Ikka enne etendust, vaheajal ja peale etendust! Oli ka kosta ühe vaataja lausekatke, et ruum tahab lõhki minna, sest niipalju on rahvast tulnud. Valgenes lava ja saabusidki esinejad.

Luuleprogrammi mõlemad osad algasid Piret Noorhani luuletajate ja ajastu tutvustusega. Toon esile tema analüüsivaid ja huvitavalt kokkupandud lühitutvustusi kolme luuletaja kohta. Piret Noorhani mainis: „Naljaga pooleks võib öelda, et kõik kolm luuletajat on transporditöötajate lapsed: Betti Alver raudteemeistri tütar, Artur Alliksaar raudteelase poeg ja Asta Willmann laevakapteni tütar. Tõsisemas vaimus aga on nad luuletajad, kelle elusaatuses kajastub meie rahva keeruline ajalugu.“

Eesti ballaadiuurija Arne Merilai (Pireti ja Eda ülikoolikaaslane, kes pidas loengut Viivi Luigest Tartu College’is neli aastat tagasi. — E.O. märkus ) on maininud: „Uute aegade jõud on päriselt jagu saanud vaid lüroeepikast ja osalt lüürikast ka. Poeemid ja eeposed /.../ on kolinud arhiividesse otse esiemade rahvalaulude külje alla. Tolmuvadki seal ja panevad aeg-ajalt valutama mõne tudengi pea.“

Jõuline ja särav duo teatrilaval tundeküllaste klaveriimprovisatsioonide ning kolme luuletaja mõtetega — selline oleks kokkuvõtlik iseloomustus „Ilutuli“ luulekavale. Killi Mirka ja Eerik Purje esitasid suure sisemise jõuga Betti Alveri „Pärast pikka põuda“, mis kuulub poeedi sõjajärgse loomingu hulka („Tähetund“ 1966). Luulekavas ei rõhutatud lavakujundust ega näitlejate riietust, vaid pisidetailid elavdasid vaataja kujutlust. Joogistseenis võttis näitleja E. Purje pitsid oma rinnataskust ja hiljem pani need sinna tagasi. B. Alveri poeemi „Pirnipuu“ (1937) ettelugemine algas pirni asetamisega lauale. Eriti tähelepanuväärsed olid Eerik Purje päheõpitud luuleettekanded.

Asta Willmanni ballaadi „Pulmasõit“ (1950) esitas Killi Mirka, kes andis oma hingelise esitusega elavalt edasi laulatust kirikus ja edasisi sündmusi. „Ei meeldinud sulle mu peopesa rakud,/ su meeled vaid korraks said köetud,/ pea kiriku uksel mul jalgades pakud…“ Ahastust, meeleheidet ja vaprust — kõiki neid erinevaid tundeid väljendas K. Mirka oma esitusega. A. Willmanni „Kugli Aet“ (1950) kõlas mõlema näitleja esituses vaheldumisi tõusvas tempos. A. Willmanni ballaad „Käinad“ jõudis kuulajani E. Purje muheda oleku ja näitlejameisterlikkuse kaudu. Sissejuhatava osa ballaadile tegi K. Mirka.

Artur Alliksaar — „eesti luule viimane ja võib-olla üldse ainuke-tõeline romantik“ (P. Noorhani tsiteerides Paul-Eerik Rummot) — kirjutas sonetitsükli „Janud“, mis kuulub vormikindla luuleloomingu hulka. Killi Mirka ja Eerik Purje lugesid A. Alliksaare luulet Riho Maimetsa mõtestatud klaveriimprovisatsiooni saatel. Noor pianist R. Maimets improviseeris iga luuleesituse järel, lähtudes ballaadi või poeemi sisust ja meeleolust. Klaverihelid olid kord tugevakõlalised, kord imevaiksed, nii nagu luulegi.

„Veel hetkeks üle rõdurinnatise/ on õhtumaastik lahti nagu maal…“ — A. Alliksaare sonetiread viisid luuleprogrammi kuulates kindlasti külastajate pilgud ka Valve Jaamuli maalinäitusele Tartu College’i saalis. P. Noorhani luges ette Mai Vomm-Järve kirja, kus tutvustati EKKT kunstnikku järgmiselt: „Valve kasutab maalimiseks peamiselt õli- ja akrüülvärve. Ta on meie koondise üks andekamaid, kes oskab lõuendile meisterlikult panna maastikke, lilli ja abstraktseid kompositsioone.“ Valve Jaamul oli isiklikult kohal ja nii sai kunstnikuga vestelda ning avaldada tänu tema imeliste maalide eest.

Eerik Purje tänas „Ilutule“ nimel kõiki kohalviibijaid ja esinejaid. Aplaus kuulus Peeter Piilile, kes valgustas näitlejatele lava. E. Purje tänas väga Aarne Vahtrat, kes on lugemisteatri algataja ja juht, kuid raske haiguse tõttu ei saanud kohal viibida.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika — ei, nüüd öeldakse „kommenteeri“! Ma vaataks ja kuulaks luulekava veel kaheksa korda, kuid kommentaar jääks ikka samaks. Särav duo mõtestatud improvisatsioonide, luulemaailma ja imeliste loodusmaalide kütkes.

Tänud ka Hillside Cafe perekond Männamale, kes pakkusid publikule kohvi ja kringlit.
















 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus