Läinud nädalal toimus Shveitsi mägikuurordis Davosis 42. Maailma Majandusfoorum, kus keskse küsimusena arutati kapitalismi parandamise võimalusi ja otsiti lahendusi eurotsooni kriisile.

Kohtumisel osales üle 2500 poliitiku ja eksperdi. Foorumile oli kutsutud 60 alla 30-aastast andekat juhti, kelle ülesandeks jääb globaalse majanduse kujundamine tulevikus. Kohal olid ka USA ekspresidendi Bill Clintoni tütar Chelsea ja Warren Buffeti filantroobist poeg Howard. Üllatavalt väike oli naiste osakaal selle eliidi hulgas – vaid 17%!

Kapitalism vajab uut strateegiat

Näib, et 20. sajandil end igati õigustanud kapitalism ei suuda sammu pidada 21. sajandi probleemidega (suur tööpuudus, finantsturgude ebastabiilsus, eurokriis, demograafilised mured jm).
Küsitakse, kas kapitalism on oma aja ära elanud, on sel üldse tulevikku? Kas kapitalismi ei ähvarda samasugune kokkuvarisemine, nagu see juhtus oma pattude koorma all ajaloo prügikasti vajunud kommunistliku/sotsialistliku süsteemiga?
Kindlasti mitte, sest ajatuultele vastu pidanud kapitalismil pole alternatiivi. Ent see vajab hädasti mingit uut strateegiat. USA Föderaalreservi end. esimees Alan Greenspan kirjutas Financial Times’is (25.01.): „Kapitalism on saavutanud ühe edu teise järel, vähendanud vaesust ja pikendanud inimeste eluiga, kuid selle mudelit peab tõhustama.“ Ka Maailma Majandusfoorumi asutaja ja esimees Klaus Schwab väidab, et kapitalism oma praegusel kujul ei sobi enam tänapäeva.

Kui liberaalset kapitalismi ei ajakohastata, võivad Aasia arenevad suurvõimud (eriti Hiina) seda edestada, kirjutab briti The Independent. Hiina võidukäigule on viidanud ka The Economist. Eesti ühiskonnateadlane ja kolumnist Iivi Anna Masso küsib aga 31. jaan. Postimehes: „Kui analüütikud üle maailma ja Hiina ise hindavad end nii hirmus võimsaks riigiks, siis miks kardab see riik nii väga üht habrast poeeti ja esseisti, et ta peab istuma vangis, kõigist eraldatuna?“ Inimõigustel ja isikuvabadustel pole Hiinas väärtust ega kohta. Kes sooviks endale Hiina kodakondsust, olgu sealne majandus nii vägev kui tahes?

Peaminister Harperi kõne Davosis

Kanada peaminister Stephen Harperi kõne Davosis on siinses meedias tekitanud kulmukergitusi. Ajalehe Globe and Mail strateegilisel konsultandil Bruce Andersonil on muidugi õigus, kui ta nendib, et kogu Harperi valitsuse perioodi vältel on halastamatult kritiseeritud peaministri igat sammu (29.01.). Kriitikat pälvis seekord eriti peaministri otsus keskenduda majandusfoorumil Kanada sisepoliitikale. Aga miks siis mitte – osalenuil oli ju selle kaudu võimalik midagi õppida Kanada kui maailma ühe kõige stabiilsema ja edukama riigi kogemustest ja plaanidest. Seda enam, et majandusekspertide hinnangul on Kanada aastal 2012 maailma parim riik elamiseks.
Kõnes sisaldus ka kanadalaste jaoks uudistepomm – selgus, et valitsus plaanib pensioniea tõsta 65 aastalt 67-le, mis aitab Harperi sõnul säilitada olemasolevaid sotsiaalseid programme ning vältida nende kriisi ning hoida tulevikus eelarvet tasakaalus.

Eurotsooni kriis kui aegluubis rongiõnnetus

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kinnitas Davosis peetud kõnes, et praegusest kriisist on kindlasti olemas väljapääs, kuid mitte enam päästefondide suurendamise abil. Euroskeptikud lugesid kantsleri kõnest välja aga sõnumi üha suurema võimu andmisest ELi juhtorganitele, mis viitaks ühtlasi nagu Euroopa Ühendriikide loomisele. Ajakirjanik Erkki Bahovski näeb hoopis vastupidist tendentsi: „Praegu me liigume selles suunas, et liikmesriigid saavad rohkem võimu ja Brüsseli osatähtsus väheneb. See tähendab, et EL muutub järjest rohkem riikidevaheliseks lepinguks.“ (PM, 31.01.)

Nüüd otsitakse palavikuliselt lahendust Euroopa kriisile, mis aitaks vältida uut majandussurutist. „Ainus viis, kuidas Euroopa suudaks rahaliitu koos hoida ja seda toimima saada, on ehitada kõrgem tulemüür,“ ütles USA rahandusminister Timothy Geithner Davosis.

Sellist müüri püütigi ehitada Brüsselis esmaspäeval ELi riigijuhtide järjekordsel tippkohtumisel, kus oli samuti peateemaks eurotsooni kriis ja maksejõuetusega heitlev Kreeka. ELi 27 liikmesriigist nõustusid 25 ühinema fiskaalleppega, mis teeb finantsdistsipliini riikidele kohustuslikuks. Allakirjutamisest keeldusid Tshehhi ja Suurbritannia. Leping annab Euroopa kohtule õiguse kontrollida leppest kinnipidamist ja määrata selle rikkujatele trahve. Samuti sõnastatakse Euroopa Komisjoni roll rahvuslike eelarvete järelevalvajana.
Kui hiigelvõlgades siplevate riikide valitsused ei suuda olukorda kontrolli alla saada ja majanduse konkurentsivõimet tõsta, on ilmselt võimatu käesolevast kriisist väljuda. Samas võivad lõputud kärpimised viia mitte ainult eurotsooni, vaid kogu globaalse majanduse piltlikult „hauda“. Ökonomist Nouriel Roubin ütles eurotsooni praegust olukorda iseloomustades: „Eurotsoon on nagu aegluubis rongiõnnetus.“
Euroopas on üha selgem piir mõistlikkuse piires tegutsevate põhjaosa ja pillava eluviisiga lõunapoolsete riikide vahel. See tekitab probleeme ja paljastab mõrasid paljukiidetud ühtse Euroopa solidaarsuses. Aga taganemisteed ju pole, ka mitte Eestil. Keeleteadlane Martin Ehala leiab, et kapseldumine ja igasuguse võõra väljalülitamine oleks Eestile kõige hullem variant (PM, 31.01.)
•
Tuleb tõdeda, et globaalne majanduslik väljavaade on praegu küll kõike muud kui meelitav, ka uued initsiatiivid on riskantsed. Pessimistlikumad poliitika- ja majandusteadlased ennustavad geopoliitilist kataklüsmi juba tänavu. Loodame, et nad eksivad.

Märkmed: