Suursaadik Mart Helme:

1842. aastal olid inglased, kes pidasid Afganistani oluliseks puhvriks Venemaa ja India vahel, sunnitud 1836. aastal edukalt vallutatud Kabuli maha jätma. Teel Indiasse tapeti nad peaaegu viimseni, perekonnad ning voori eest hoolt kandvad kohalikud kaasa arvatud, maha.

1979. aastal otsustas majanduslikult tähtsusetu kuid geopoliitiliselt olulise Afganistani oma täieliku kontrolli alla saada NSV Liit. Kümme aastat hiljem, kaotanud tapetutena 15 000 meest ja tapnud ise omakorda 1,3 miljonit afgaani, olid nõukogude väed sunnitud Afganistanist lahkuma.

USA ja NATO alustasid Afganistanis operatsiooni Enduring Freedom, mis pidi kukutama islamifundamentalistliku Talebani valitsuse ja muutma Afganistani terroristide varjupaigast demokraatlikuks riigiks, 7. oktoobril 2001. Nagu varem brittide ja venelaste puhul, läks algul kõik libedalt. Ent täpselt samuti nagu varem, selgus nüüdki, et pidevas sõjaseisukorras olevad ja välisvaenlase puudumisel üksteisega võitlevad kohalikud rahvad ei tunnista ennast kunagi lööduks ning pöörduvad iga sissetungi korral läänes ammu unustatud fanatismiga kutsumata külaliste vastu.

Praeguseks ongi selge, et NATO tahtejõud lõputu sõja pidamiseks Afganistanis on murdunud, lääneriikide avalikud arvamused sõja jätkamise vastu pöördunud ning läänemaailma valusalt tabanud majanduskriis sõjapidamisele ka ainelised piirangud seadnud. Nii näemegi, kuidas koalitsiooni juhtriigid otsivad võimalusi nägu säilitades ja kaotust valjult kuulutamata üheksa aastat kestnud sõjast väljumiseks.

Mis on siis NATO-l (loe: ameeriklastel) ja enne neid inglastel ning venelastel Afganistanis viltu läinud?

Kõigepealt see, et operatsioone alustades on arvestatud eelkõige vaid sõjaliste teguritega ning nende valguses ei näi otsapidi suuresti alles keskajas elavad afgaanid tõepoolest välja kuigi hirmuäratavad. Paraku on sõdimine afgaanidele erinevalt eurooplastest osa nende eluviisist ja seesugustena ei ole neil sõja pidamiseks niisugusi psühholoogilisi, kultuurilisi, moraalseid ja olmelisi piiranguid kui poliitkorrektsest heaoluühiskonnast tulnud sõduritel, kellede käsi seovad lisaks veel ka rahvusvahelise õiguse teatud sätted, läänemaailma patsifistlik avalik arvamus ning erinevate riikide poliitikute omakasupüüdlikud kalkulatsioonid.

Teiseks kujutasid nii venelased kui ameeriklased endale naiivselt ette, et läänelikku heaolu kõigest kõige kõrgemaks pidavat ja sellega ennast sissetungijate eestkoste alla andvat mentaliteeti on võimalik afgaanidele sõdurite poolt jagatavate humanitaarabi pakikestega kerge vaevaga pähe määrida. Abi võtavad uhked afgaanid küll meelsasti vastu, kuid tänulikkuse asemel see hoopis solvab ja alandab neid.

Kolmandaks ei saada läänes – sealsetes pealinnades istuvatest täissöönud bürokraatidest rääkimata – aru sellest, et afgaanide vastupanu tuum pole mitte niivõrd usufanatism ise, kuivõrd usujuhtidest kiirgav väärikuse ja murdumatu vaimujõu sära. See paneb kümned tuhanded noored mehed neid jumaldama, iga nende käsku vastuvaidlematult täitma ja nende poolt jutlustatut absoluutse tõena käsitlema. Pole üldsegi juhus, et Talebani parimateks võitlejateks on lääneliku (sageli läänes) hariduse saanud noored, kes lääne ühiskondades elades on sealset dekadentsi, naiste emantsipeeritust ja seksuaalset lodevust nähes neid ühiskondi sügavalt põlgama hakanud ja peavad mullade karismast innustatuna oma pühaks kohuseks ohverdada oma elu lääne ühiskonnakorra hävitamiseks või vähemalt selle Afganistani jõudmise tõkestamiseks.
Neljandaks on USA järjekordselt tõestanud, kui ebaõnnestunlt ta oma marionette valib. Sarnaselt just kõikjale ulatuva korruptsiooni tõttu kommunistidele kaotanud Chiang Kai-shekile Hiinas, Ferdinand Marcosele Filipiinidel, Fulgencio Batistale Kuubas või arvutule hulgale teistele sarnastele tegelastele Ladina-Ameerikas, on NATO ka Afganistanis võimule upitanud ja seal kõikvõimalike „demokraatlike“ manipulatsioonidega võimul hoidnud Hamid Karzai vaid NATO tääkidel istuda suutvat režiimi. Ometi pole paremat viisi inimesi enda vastu meelestada, kui toetada järjekindlalt rahva hulgas igasuguse toetuse kaotanud kreatuure.

Muide, Karzai peaks tähelepanelikult uurima, kuidas on käinud Ameerika marionettide käsi pärast seda, kui Washingtonis neid enam vajalikuks ei peeta. Parimal juhul õnnestub tal asjade seesuguse käigu korral kusagil emigratsioonis vaikselt päevi õhtusse veeretada, halvimal juhul tõmmatakse ta aga laternaposti otsa nagu venelaste käpiknukk Afganisrtanis Mohammad Najibullah 1996. aastal.

Kadestamisväärselt ei käinud CIA agentide käsi ka Lõuna-Vietnamis, kui ameeriklased sealt ülepeakaela lahkusid ning oma salajased kartoteegid „maha unustasid“.

Mis meile kõigest sellest järeldub? Eelkõige see, et oleme osalised praeguseks juba kaotatud sõjas. Loomulikult pole selles kaotuses vähimalgi määral süüdi meie Afganistanis kahetsusväärselt vereohvreid kandnud poisid. Ent arusaadavalt ei suuda nemad, kuitahes head sõdurid nad ka on, seda sõda võita.

Praeguseks oleme Afganistanis juba küllalt seda „jagamatut“ julgeolekut tootnud ning edukalt aidanud kaasa lääne moslemikogukondade radikaliseerumisele ning terrorismivastase sõja muutumisele üleüldiseks islami džihaadiks kristliku tsivilisatsiooni vastu.

Me oleme Afganistanis omandanud kõik need oskused, mida seal omandada saab. Me oleme tõestanud oma lojaalsust USA-le ja NATO-le. Me oleme ohverdanud nii elusid kui raha.

On aeg see lõpetada. On aeg tuua poisid koju. On aeg kulutada Afganistanis raisatav – raisatav! – raha meie enesekaitsevõime – sealhulgas sisejulgeoleku ja sõjaväelaste sotsiaalsete turvavõrgustike – paremale tagamisele.

On aeg käituda iseseisva riigina.

Märkmed: