Kanada sai 141-aastaseks
Eestlased Kanadas 04 Jul 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/07/20310_1_t.jpg
Teisipäeval, 1. juulil tähistati kõikjal üle Vahtralehemaa Kanada 141. sünnipäeva. Suuremalt jaolt oli ilm imeilus, mis omakorda peotuju tõstis.

Nii peaminister Stephen Harper kui Kanada kindralkuberner Michaëlle Jean ütlesid oma kõnedes, et tänavune sünnipäevapidu kannab erilist leppimise ja ühinemise pitserit.

Peaminister rõhutas juunis toimunud põlisrahva ees vabandamise olulisust neile aastakümneid tagasi osaks saanud ülekohtu pärast, nimetades seda „evolutsiooniks suhetes esimese rahvaga“. Valitsusjuht pööras seejärel tähelepanu teistele tähtsatele sündmustele – Québec City asutamise 400. aastapäevale, Nova Scotia esinduskogu rajamisele 250 aastat tagasi ja 150 aasta möödumisele alusepanekust Briti Columbia kolooniale, mis tähendas Kanada laienemist ühe ookeani kaldalt teisele.

Ottawas algas Kanada Päeva tseremoonia traditsioonilise sõjaväeparaadiga pealinna tänavatel, millele järgnes lipuheiskamise tseremoonia Parlamendimäel.

O Canada’t laulis tänavu Ontario-Québeci piiril asuva kooli koor, järgnes hulgaliselt erinevaid muusikalisi, sõnalisi ja tantsulisi ettekandeid ning saluut.

Kanada Päevale oli pühendatud arvukalt üritusi ka mujal Ontarios ning teistes provintsides ja piirkondades. Mitmel pool (sh Torontos) toimusid pidulikud kodakondsuse omistamise tseremooniad.

Kõiki neid sündmusi jälginud turistid olid vaimustatud. Ja selleks on ka põhjust. Nagu märgib Mark Bonkoski 1. juuli Toronto Sun’i arvamusveerul, on kanadalased eriliselt õnnistatud rahvas.

Ta toob näiteks Toronto ühes kõige kuritegelikumas piirkonnas (Jane & Finch) elava Rose Williams’i (67), kes ütleb, et ta tunneb end väga õnnelikuna, kuna saab elada korteris, mille 407-dollarist üüri ta suudab maksta ja $1200-lisest sissetulekust jääb isegi midagi üle pankagi panna.

Mis sellest, et tema 1-toalise korteri ukse ees on neli lukku ja seal käisid hiljuti vargad, kes paremat mitte leides viisid ära ta padjad koos Rose’i kirjutatud esseega sellest, kuidas temast sai 1978. a kanadalane.

Rose meenutab, kuidas ta siia maale asudes püüdis töökohti leida, haridust omandada ja lapsi tublideks inimesteks kasvatada. See polnud sugugi kerge. Nüüd vaatab ta aga pensionärina tänulikult tagasi möödunud töörohketele aastatele, nautides ühtlasi Toronto linna ilu.

Mõnevõrra kiretult ja erapooletult kirjutatud artiklist jääb õhku rippuma küsimus: kui paljud meist tunneksid end õnnelikuna Rose’i kingades ja kas oleksime valmis nii vähesega leppima? Elades siinses heaoluriigis nuriseme-viriseme alatasa pisiasjade üle. Aga ei tohiks!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus