Kanada päevikust: Tolerantsuse teelahkmel
Arvamus 09 Jun 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui Kanada millegagi rahvusvaheliselt saab eriti uhkustada, siis on see tolerantsus. Vähemustele ei esitata takistusi, ei piirata põhivabadusi – pigem ergutatakse multikultuursust ning sellele on ehitatud ühtsust hõlmav poliitika.

Kuigi selline taltsas teiste talumine on vaid viimaste dekaadide nähe, nagu teise maailmasõja järgsed immigrandid saavad kinnitada, on siiski tänu tolerantsusele Vahtralehemaa jõudnud üheks enimsoovitud sihiks emigrantidele, kes otsivad kas majandusliku elu paranemist või riigikorda, mis pole inim- ega usuvaenulik.

Viimase rahvaloenduse andmetel on Toronto tõeline multikultuurne metropol. N-ö silmaga nähtavad vähemused, need, kes kunagi Põhja-Ameerikas oma mitte-euroopaliku nahavärvi tõttu silma paistsid, on nüüd arvulises enamuses. Sisserändajad valivad just Ontario pealinna uueks koduks üle teiste. On ju seal võimalik oma sünnikohamaa keeles asju ajada, emakeelseid ajalehti lugeda, tunda ennast nagu kodus. Suur-Toronto plahvatuslikku kasvu saab just immigratsiooniga seletada.

Immigrante saabub Kanadasse natuke vähem kui veerand miljonit aastas, nendele lisaks annab Ottawa umbes 25.000 inimesele pagulase ehk refugee staatuse. Selline sissevool on tähendanud juba teatud immigratsioonitööstuse kujunemise — tõlgid, advokaadid, sotsiaaltöötajad jt. teenivad sisserännust leiba. Riik ise on pidanud looma immigratsiooniga tegeleva bürokraatia infrastruktuuri, mille kaitsmine omakorda on ametiühingute huvisfäärides.

Arvestades rahvastiku vananemisega täidavad immigrandid olulist rolli riigimajanduses ning enamus neist on tänulikud antud võimaluse eest ja on seadustjälgivad korralikud inimesed, võimalikult pärast prooviaega head kodanikud. Kuid, nagu alati, on igale üldistusele erandeid.


Sest rahulolematuse seemet saab kaugelt istutada — ning paistab, et fanaatilisemad islamiusu sõdurid on leidnud Kanadas põllu, kuhu väetist pole tarvis lisada.

Kamuflaazh on olemas

Möödunud nädalavahetusel toimunud suurhaarang, mille tulemusena riigipolitsei RCMP ning salaluure CSIS andmete põhjal arreteeriti 17 väidetavat terroristi, andis selleks kinnitust. Gruppi sidus islamofanatism. Arreteeritud olid valdavalt noored. Olulisemalt, pea kõik olid Kanadas sündinud. Viis vahistatut on nooremad kui 18-aastased; alaealiseid kaitsev liberaalne seadus ei luba nende isikute avalikustamist. Paremat kamuflaazhi ei saaks ollagi. Vanuse poolest, keeleliselt ega aktsendiga silma ei torka.

Teatavasti oli seda terrorirühmitust jälgitud juba mõnda aega. Haarangu tõukeks oli ülisuure koguse lõhkainete materjali varumine, millega kavandati plahvatusi oma kodulinnas. RCMP andmetel olid vahistatud varunud kolm tonni ammooniumnitraati.

Ning kuigi ajakirjanduses ilmunu põhjal paistab, et on tegemist päris saamatute idealistidega, ei muuda see kübetki, et haaranguga ennetati siiski terrorismi. Väidetavalt oli neil kavas isegi rünnata Parlamendimäge ja selle käigus raiuda maha peaministrilt ta pea.

CSIS-i asedirektor Jack Hooper kandis möödunud nädalal Senati riigikaitsekomiteele ette rapordi kodupinnal võimalikult toimuva terroriaktsioonide teemal, milles ta rõhutas, et al-Qaeda ideoloogiast inspiratsiooni saanud ekstremistlike gruppe luuakse just Kanadas sündinute hulgas. Sama nähe on juba Euroopas olemas, kus n-ö „Euroopa dzhihaad“ kirjeldab seal sündinud muslimite põlvkonda, kes on valmis oma usu nimel terrorit külvama riikides, mis on neile andnud eluaseme ja kodakondsuse. Seda radikaalsuse ning terrorismi teed on sillutanud internet, fanaatilisemad islami jutlustajad, isegi mitmel juhul ka noorte eneste vanemad.

On vara veel küsida, kas süüpingis istuvaid ootab karm karistus. Esmalt on ju heaoluriikide põhimõtete järgi riigi kohustus süüd tõestada. Kuid Hooper väidab, et viimase kahe aasta jooksul on CSIS kogunud andmeid, mis selgelt kinnitavad, et arreteeritud seltskond polnud erandiks. Kanada suurlinnades on üha enam noori islamiusulisi, kes leiavad, et nende usku represseeritakse ja kes on valmis ususõja nimel radikaalseid samme astuma.

Naiivne tõe eitamine

Endine RCMP töötaja Tom Quiggin on Kanadas ainuke kohtusüsteemi poolt tunnustatud dzhihaadiekspert. Quiggin kommenteeris pärast haarangut National Post'is, et kanadalased ei tohiks olla jahmunud, et Vahtralehemaa pinnal saab nii edukalt haududa terrorismi. Esmalt eksisteerib sügavalt juurdunud naiivne tõeeitamine. Otsa, poliitilise korrektsuse inetu külg tuleb alatasa mängu, eriti siis, kui keegi julgeb esitada tõtt. (Siin kontekstis on huvitav täheldada, et Harper's ajakirja juunikuu number, kus Pulitzeri auhinnaga pärjatud karikaturist Art Spiegelman briljantselt lahkab Taanis avaldatud Muhamedi kujutavatest piltidest vallapuhkenud nn karikatuuri püha sõda, kadus müügilt Kanadas Chapter ja Indigo raamatukaupluste lettidest, kuna ei soovitud solvata islamiusulisi.)

Quiggin lisas, et tänu sellele tolerantsusele on Kanada andnud tegevuspinda päris mitmele kurikuulsale terroristile, mida on kõige kõrgemates poliitilistes ringkondades mahavaikitud. Lisada tuleks siinjuures, et dzhihaadi ekstremistid pole kaugeltki esimesed terroristid, kes on Kanadas kanda kinnitanud. Iiri republikaanide armee ehk IRA kogus oma terroriaktsioonide majandamiseks aastaid Kanadast raha. Ka Tamili rahvusest „tiigrid“ on edukalt siin tegutsenud oma Sri Lanka kodusõja tegevust finantseerides. 1985.a. Air India lennuki pommitamine ususõja nimel on lisanäiteks.

Kus suitsu, seal tuld, vahistamistega on ennetatud võimalikud terroriaktid. Torontolased ootavad huviga seletust, miks linlased ostsid suures koguses väetist, mille ainsaks otstarbeks betoonidzhunglis võis olla lõhkainete valmistamine.

Käivitunud kohtuprotsess on vaid algus. Kuidas seda kaitsevärvusest kooruvat kurjuse sepitsemist multikultuurses mosaiigis pidurdada, on märksa suuremaks mureks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus