Kunagi sai kuuldud miskit, mis sai ainult anekdoot olla, aga millel, nagu kõikidele anekdootidele omane, pidi olema tõetera taga. Juttu oli ühest tsaariaegsest rahvaloendusest, eks see vist pidi ikka olema Nikolai II aegne, kuna ainus Tsaari-Venemaa üldine rahvaloendus toimus a. 1897 tema valitsuse aegu.

Anekdoot – või mine tea, kurb nali – hõlmas eesti talumeest, kellele ninatark rahvaloendaja suvisel ajal manu tuli, et teada, mitu nina tema leibkonnas oli. Et see teadmine olla tsaari huvides. Taat mühatas, et noh, on Mustik, siis Punik, rohkem neid vissimuusid ei jõua pidada, siis on valge ruun ja… mille peale rahvaloendaja segas vahele, et ei – inimesi loen. Taat kostis: mõtlesin, et on tegemist töötegijatega, keda loete, eit ainult vingub, et raha pole, ja lapsed söövad rohkem kui Punik ja Mustik kokku, kahju, et nad heina ei söö, ehk annaksid siis kusagilt mingit kasu.

Jutu taga on see: mida tehakse rahvaloendustel kogutud informatsiooniga, kelle huvides seda kogutakse. Nikolai II ajal oli muidugi peamine huvi, kuidas talupoisilt rohkem lüpsta. Punik ei huvitanud, inimloomad olid tähtsamad – keda sõtta saata, kellelt saab midagi majanduslikku välja pigistada.

Kui vaadelda Kanada rahvaloenduse ümber keerlevaid skandaale, viimane oli Statistics Canada tegevjuhi Munir Sheikhi ootamatu ametistloobumine möödunud nädalal, siis tuleks ehk Nikolai aegse talutaadi mõistust kuulda võtta. Sest siin riigis on piisavalt maksumaksja rahadest sõltuvaid, kes piima ei anna ealeski ja kellest puudust ei ole.

Nimelt juba mõnda aega on Kanada riik silmakirjatsenud rahvaloenduste tähtsuse ülerõhutamisega. Seda juba liberaalide ajastust, mis teadagi aastakümneid suutis suunata üldarvamust, praegune konservatiivne valitsus aga ehk demonstreerib natuke kainet arusaamist, et riik ikka kogub andmeid oma huvides, mitte talutaadi, kodaniku. Muidugi, selge on see, et kogutud andmete põhjal saavad piirkonniti teatud valimisringkonnad kas rohkem või vähem toetust.

Aga see on tsaariaegne mõistus, mis Statistics Canadat suunab. Eriti, kui on avalikustatud juba kakskümmend või enam aastat tagasi, et rahvaloendustel – seda sundviskel – kogutud statistika ei lähe mitte ainult riigi ametnike mängida, vaid müüakse edasi marketingi spetsidele.

Näiteks teadmine, et Hog’s Hollow ja Bridle Path piirkondades elavad Toronto jõukamad, suunab ehk ühe või teise firma, kes on ostnud rahvaloenduse tulemusi – ja seda riigi korra järgi täitsa seaduspäraselt – neisse piirkondadesse oma turustamisstrateegiat suunama.

Samas ei hakka ükski, näiteks peent köögisisustust müüv ettevõte keskenduma sinna, kus rahvaloendus on leidnud, et sissetulek on alla riigi keskmise. Näiteid on rohkemgi, aga peaks aru saama, et nagu konservatiivid muret tunnevad, saab rahvaloendustelt kogutud informatsiooni tarvitada mitte kodaniku huvides, vaid eraettevõtluse omades.

Teadagi polnud tsaariaegsetel rahvaloendustel muud huvi, kui autoritaarse riigipea rahakotti ning sõjaväge ülal pidada. Ka N. Liidu aegsetel rahvaloendustel (siin olen tänu võlgu ajaloolasele, hiljuti lahkunud dr Silvia Forgusele, kes suutis aastate eest mulle täpsustada, kuidas ühe omavalitseja rahvaloendus erines teise türanni omadest). Silmakirjatsemisena öeldi, et on tarvis teada kindlapiirilise maa-ala elanike arvu, rahvuslikku koostist, vaid selleks, et riik saaks kogutud andmete põhjal riigi sotsiaal- ning majanduspoliitikat kujundada.

Konservatiividel on täitsa õigus rõhutada, et rahvaloendus ei tohiks pugeda isiklikku, eraellu. Mõnda asja võime julgelt konstateerida. Olen abielus (või mitte), lapsi nii või naa mitu, maja oma või mitte.

Aga et tsaar peaks kõike teadma, ka tengelpunga suurusest, on väär. Mis muruniidumasina ma mullu ostsin, kas võlgu või mitte – kelle muu asi see saab olla kui vaid minu?

Eks isegi külanarr teab, nagu talutaatki, et Punik on punane, ja Mustik must või mustakirju. Ja et oinas on oinas. On’s vaja tõesti rohkem teada? Rahvaloenduse ümber keerlevad skandaalid, nii nagu liberaalsed lehed kirjutavad suures huvis lehti müüa, pole tähtsad. Minu haridus, kodu suurus ja hüpoteeklaenu suurus, ka minu rahakoti sisu olgu vaid minu teada, mitte nende, kes ostavad seda informatsiooni täitsa seaduslikult riigi käest. Ja müüvad sama seaduslikult edasi kaubitsejatele.

Rääkimata sellest, et tuleb teatada kirjalikult, kes on perekonnapea. Sõber Karla teataks kohe, et Kata, aga mõni teine ei maldaks – isegi pudrunuia kartes – nii julge ollagi. Kahjuks aga ei anta vist tänapäeval Vahtralehemaal elades isegi võimalust põlle taha pugeda.

Märkmed: