Märts oli Vahtralehemaal majanduslikust perspektiivist karm kuu. Eriti Torontos. Siinsel maksumaksjal tuli nuputada, kuidas tulla toime kolmekordse koormusega. Sest igal võimalikul tasandil – föderaalsel, provintsi ja munitsipaalsel – esitati eelarved.
Nagu ikka, zhonglööritakse nendega nii, et vajalikke valusamaid makse proovitakse esitada selliselt, et kodanik saab midagi, mida tal enne polnud. Või maksab vähem kui enne. Ning selle köietantsu taustal ei olegi teada kohe, kas finantsministrite prognoosid peavad paika. Teadagi on ka aprill see kuu, mille lõpuks peame tulumaksu paberid täitma ja ära saatma, et neid eelarveid katta.
Kui rõhutada, et esimene valitsustasand on konservatiivne, teine liberaalne, ja viimane uusdemokraatide käes, ning et eelarved esitati samas järjekorras, siis on vaid osake pilti olemas. Ei ole selline võimujaotus siin sugugi omapärane.
On lihtne aru saada, et selleks või teiseks napib ühiskukrus sisalduvast. Konservatiiv peab loomulikuks, et homne sõltub eilsest kokkuhoiust. Liberaal arvab omakorda, et tänast prassimist suudab homme kuidagi kinni katta. Ja sotsialist on veendunud, et tema kulutused maksab keegi teine kinni.
Heaoluriigi enesemajandamine nõuab vist kõigi kolme sünteesi. Eks sellepärast ole Kanada olnud heas mõttes unikaalne riik: mahume kõik siia, lubame nii mõndagi, mida ise enesele ei oskaks soovida. Rõhutaks siin tolerantset lähenemist, mida on ehk lihtsam kantslist kuulutada, kui suurlinnade tänavatel kohata. Kanadas pole niivõrd rõhku pandud turumõjude vahendamisele.
Sellise lähenemisega kaasneb kohustus, mida tollest ühisest rahapajast on raskem leida. Ning kuidas alla neelata fakti, et rikkaid on rohkem, kuid samas kasvab vaesus – eriti laste hulgas?
Selle taustal soovitaks juhtpoliitikutel lugeda mullu ilmunud raamatut
Turning the World Right-Side Up: Science, Community and Democracy. Autorid – Dalhousie Ülikooli kunagine sotsiaalpoliitika õppejõud Patrick Kerans ja loodusvarade ning kogukondade kaitsja John Kearney – panevad pearõhu sellele, et majandusmehed, ökonomistid ei rakenda jätkusuutlikku arengut ka mitte piisavalt teadaolevate teaduslike saavutuste nimel.
Kerans kirjutab avasõnas, et Kanada demokraatia on langenud videvikku – meid valitseb
„pseudocorporacy“. Kes kinnitab eksperdi eksperdiks? Teised eksperdid muidugi. Seni, kuni eksperdid elevandiluutornidest kaugelt juhivad, ei juhtu midagi. Tegevus peab algama taimelavast – n-ö
grassroots democracy. Mõelgem, kuidas teadlase tegevus sõltub riigi – ning pahatihti erafirmade – rahadest. Mõjutusvõime suur – eriti farmakoloogia alal. Autorid pakuvad hulganisti näiteid sellest, kuidas riiklikud toetusrahad lähevad hoopis teiseks otstarbeks.
Jätkusuutliku arengu üheks nurgakiviks on kohalik tegevus. Piiratud ressursse – olgu see kala, metsa või muu hoidmine – on just kohaliku Bay of Fundy kalamehe huvides; rahvusvaheliste firmade tohutud kalalaevad ei pilguta silmagi.
Suurlinnade ja tervishoiu probleeme kajastatakse põhjalikult. Muuhulgas otsustas Vancouveri linnavalitsus lõpuks 2002. a valimiste järel, et linna vaesed vajavad abikätt. Vaesemate piirkondade elanikud said aru sellest inimhinnast, volikogu kogus soovitusi nii Euroopast kui mujalt, kus on analoogseid probleme. Nii loodi Vancouveri vaesemates elurajoonides kollektiivselt süsteem, mis võimaldas – kinnisvara spekulantide kiuste – tagada mõistliku hinnaga elamute ostmist või ehitamist. Sellega loodi kaitsevõrk. Toronto võiks samuti teha, aga siinne volikogu kurdab rahanappust. Kus see raha siis on? Just nii, Ottawas ja Queen's Pargis.
Kanada komme krabada Peetri taskust raha, et seda laenata Paulile, ei peaks olema takistuseks. Autorid leiavad, et inimesed peaksid ise osalema otsutamisprotssides: tulemused mõjutavad just nende igapäevast elu. Tohutu kasvuga suurlinnades, pole see alati nii.
Teose pealkiri on tabavalt sõnastatud. Moodne ühiskond on rajatud ekspertide teadmistele, ja nagu alati, ülevalt alla valitsetud. Igale suuremale süsteemsele muutusele on teadagi alati vastuseis. Kuid inimesed suudavad ennast ise valitseda, ja autorite esitatud mõttevahetus ning soovitused pakuvad pisut lootust, et videvik Kanada kohal saab kogukondlikult muudetud paremuse poole.
Huvitatuil soovitan soojalt külastada autorite võrgulehte,
http://www.sciencecommunitydem... Seal leidub mõttematerjali neile, kes ei taha näha, et tulevikku suunavad vaid enese huvides tegutsevad kröösused, olgu nad valitsused või hiidfirmad, mis ajavad läbi tohutute kasumitega ega mõtle jätkusuutlikule arengule.
