Kanada päevikust: Kodaniku koolitamine
Arvamus 20 Nov 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Et riik peaks leidma vajalikuks potentsiaalsele kodanikule koostada käsiraamatu, milles rõhutatakse mitte ainult riigi ajalugu, vaid ka kohustusi, pole iseenesest märkimisväärne. Kanadas, kus immigratsioonipoliitika on riigi loomisest saadik muutunud rohkem kui ehk mõni, kellel on põlvkondade pikkune side Vahtralehemaaga seda sooviks näha, tuleks olmerealiteete peegeldada kodanikuõppes.

Immigratsioonipoliitika muutused kajastavad globaalseid realiteete. Tolerantsus on kiiduväärt lähenemine, samas on aga riigi ja kodaniku vahekord kahesuunaline. Kui Teise maailmasõja järgsed sõjapagulased, kes olid valdavalt Euroopast, lootsid turvalist, ning oleme ausad, ehk ajutist kodu leida, juhul kui ootamatu ime oleks sündinud ning raudne eesriie oleks kiiremini roostetanud, avanenud – siis ei leitud sugugi koormavaks riigile lepingualuselt töötamist, olgu see tammiehitajana või haiglatöölisena. Veksel vajas täitmist, riiki sisenemine tähendas sellele panuse andmist. Sellise töö kõrval juurdusid peaaegu iseenesest mitte ainult tänutunne Kanadale elupaiga ja töökoha andmise eest, vaid ka kohusetunne, mis on kodanikumõiste nurgakiviks.

Poliitilisi, sõjapagulasi on ammu asendanud inimesed, kes soovivad paremat elu. Ning kui nende majanduslikest huvidest ajendatud soov Kanadasse emigreeruda viibki tänutundeni ja kohustuste täitmiseni, siis on eesmärk saavutatud – töökas, vastuandvalt osalev kodanik on riigi huvides.

Ent majanduslik edu on vaid osake edukast lõimumisest. Uues riigis elamise algaastatel saadavad mitmedki immigrandid suure osa sissetulekust sünniriiki, sugulastele. Need rahad ei too siis Kanada majandusele otsest kasu. Pereliikmetele sponsoriks olemine, et neidki heaoluriiki toimetada on inimlikult arusaadav, kuid ei välista realiteeti, et n-ö teine laine ei assimileeru nii nagu esimene.

Seda näeme eriti teravalt Torontos, kus keeleprobleeme esineb tihti. Näiteks siis, kui parameedikud ei leia ühist keelt kiirabi vajava inimese ja ta lähedastega. Pelk fakt, et Toronto linnavalitsus pakub teenuste seletamist oma 311 abitelefoninumbril enam kui 180-s keeles, kinnitab tõika, et Kanada suurimas linnas elab arvukalt inimesi, kes ei tule lingua francas igapäevasega toime. Ning ka näiteks fakt, et praeguse H1N1 ehk seagripi olukorra kohta annab riik paljudes keeltes infot, aga opositsioonipoliitikud arvavad, et neist keeltest on vähe: peaks vähemalt 70-s keeles sellist teavet jagama! Mõelgem, millised suured kulutused on selliste tõlketeenuste taga, milline vohav bürokraatia. Kas ei oleks loomulik oodata, et kodanik peaks vähemalt ühes ametlikus riigikeeles adekvaatselt toime tulema?

Kuid olles optimistlikud – ning optimismile ongi Kanada rajatud, kõigile on antud võrdsed võimalused uues riigis õitseda – keel jõuab ehk kunagi ka kohale, suhtlemine tasemele, millega suudetakse enamat saavutada, kui vaid riigilõive ja -makse maksta. Seda keeletaset aga tuleb utsitada, mitte poliitkorrektsuse nimel lubada puudulikuks jätta.

Möödunud nädalal esitles kodakondsuse ja immigratsiooniminister Jason Kenney Kanada uut kodakondsuse käsiraamatut, Citizenship Guide’i, mis asendab viimast, 1995.a. liberaalide valitsuse poolt koostatud õpikut. Möödunud sajandi materjali, mis ei arvestanud teadagi uute globaalsete muredega, nendega kaasnevate kodanikukohustusega, on kaua peetud Canuck 101 taoliseks vanilje mekiga juhendiks.

Peaminister Harperi valitsus on uue käsiraamatuga juhtinud tähelepanu Kanada ajaloolisele militaarsele rollile, seda nii määrava tähtsusega Euroopa ja muude maajagude sõdades kui ka sinikiivritena, rahukaitsjatena geopoliitiliselt kuumades paikades. Kanada kaitseväed on muide tänapäeval suunanud oma värbamisstrateegia immigrantide kodukondade poole, rõhutades, et karjäär kaitseväes on kiiduväärt võimalus ka globaalsele külale panus anda. Kaitsevägedes saab omandada hariduse, otsa tuleviku huvides elukogemusi, mida omakorda saab riigi kasuks rakendada. Eks nii mõnigi noor eestlane omal ajal kasutas võimalust Royal Military College’is või kaitseväes kõrghariduse saamiseks, tagasi andes omapoolse teenimisaja.

Selline sõjaajaloole lähenemine on juba liberaalses ajakirjanduses leidnud kriitikat ning nurisemist, et uus õpik läheb põgusalt kultuurivaldkondadest üle ja isegi mööda. Siiski, paigas on kõik oluline, millega arusaadavalt peegeldatakse Kanada diversiteeti ja inimvabadusi, -õigusi.

Nagu Globe and Maili ajakirjanik Joe Friesen leidis 10. novembri lehenumbris, on uue käsiraamatu näol tegemist harukordse ja tähtsa ettevõtmisega, rahvusliku imago ümberkujundamisega. Nii lausus ka minister Kenney, öeldes, et Kanada vajab põhjalikumat ning laiahaardelisemat arusaamist sellest, mida tähendab olla kodanik. Sellele lisaks tuleks kodanikukandidaadile rõhutada riigikeele selgeks õppimist kui kohustust. Vaevalt siis muud olulised ühtekuuluvuse tunnusmärgid, mis kaasnevad muudest valdkondadest, maha jäävad.

Uus käsiraamat on internetis saadaval kodakondsuse ja immigratsiooni võrgulehel, http://www.cic.gc.ca. Nii saavad tulevased kodanikud hõlpsalt tutvuda asjaliku, ajakohase väljaandega. Et tuleviku kodanikuühiskonna mõiste poleks enesekeskse määratlusega.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus