Asjad lähevad tuliseks
Barack Obama oli esimene nimekas poliitik, kes suutis sotsiaalmeedia kaudu rakendada laialdast rahulolematust USA status quo’ga. Kas ta vääris Nobeli rahuauhinda selle tõttu? Kuna tuleb tunnistada, et ta saavutused pole just sellised olnud, mis ta asetaks presidentide panteoni, rahvuskangelaste hulka. Ka nobelistide nimistusse asetaks teda vaid vähesed.
Obama ametiaeg on täis saamas ja enam kui seitse aastat pärast ta nooremate valijate tähelepanu tabamist infoilma kaudu, on palju muutunud. E-post on tavaliselt vaid dokumentide saatmiseks või sõpradele kirjutamiseks, kui oled teatud vanuses. Noored aga ainult tekstivad, elavad Palgeraamatus, twitterdavad, instagrammivad, snapchativad, linkedinnivad ja harva võtavad vaevaks vanematega telefoni teel ühendust pidada. Tulemuseks on see, et vanemad peavad noorte maailmaga kohanema. Kui tihti on kuulda allmaaraudteel, kuidas noored naeravad kellegi isa tobeda ja kohmaka teksti üle, isegi raamat on sellistest apsudest kirjutatud.
Võrgulehtedel aga on mõtlejale, mitte sekundites elu mõõtvas põlvkonnas, ikka oluline roll. Ei asenda nad paberlehte ealeski, aga saab kohe info otsa, mis pidevalt muutub.
Möödunud laupäeval Eesti Majja sõites jahmusin, kui lugesin just sohvri tähelepanu püüdmiseks asetatud hiidkuulutustahvlilt erakordset väljakutset. Lõpetage valed ja korruptsioon, vallandage Ontario peaminister Kathleen Wynne! Siinses keeles on see „fire” ehk pange tuli alla inimesele, keda enam pukis ei soovi näha. Jah, Wynne on murdnud olulisi lubadusi, provints laristab raha mõttetutele projektidele, nagu mannapada oleks põhjatu. Aga sellist kuulutust näha oli esmakordne kogemus.
Suutsin roolis olles tabada, et üleskutse Eglintoni ja Lairdi ristmiku kohal – kust paljud läbi sõidavad igal päeval - on esitatud petitsioonile alla kirjutama, võrgulehel therebel.media/firewynne. Sealt sain teada, et üleskutse tahvlil oli samal päeval sinna asetatud, kui seda märkasin. Vaat, kuidas mõjuvad ikka vanaaegsed vahendid!
Petitsiooni idee on muidugi narr. Sellist asja pole Kanadas kunagi juhtunud, et peaminister rahva soovil tagasi astuks. Ainult poliitikute survel, ja too võimalus vaevalt näeb realiseerimist, arvestades liberaalide, nii siin kui föderaalselt, tugevust.
USAs muidugi pidi „Tricky Dicky” Nixon Watergate’i skandaali tõttu kohalt tagasi astuma. „Wily Willy” Clinton oleks pidanud sama tegema, olid ju süüdistused tema vastu põhjendatud, tema amoraalne käitumine ja rahameestega semutsemine olid kinnituseks. Ent libeda keelega karismaatiline president suutis siiski Valges Majas, kus ta noorte naistega oma staatust kuritarvitas, edasi elada, valitseda. Populismi teemal on nii mõneski äsjases päevikus, repliigis sõna võetud. Demokraatia pole alati kõige meeldivam valitsemisvorm.
Ent pidin pettuma The Rebel media võrgulehes. Nimelt, kuigi ühisprojekt, on see vist Ezra Levant’i idee. Ja albertalane (konservatismi kauaaegsest kantsist) Levant on nii äärmuslikult parempoolne, et paljud arvamused, mida ta kas internetis või Calgary Sun’i veergudel on esitanud, ei sobi sugugi kristliku, veel vähem humanistliku maailmavaatega kokku. Kuid ka NDPd toetavat on leida Rebelist – esimene üleskutse on anda täitevalimisel hääl 11. veebruaril NDPle, mitte konservatiividele. Kahtlemata aga mitte liberaalidele.
Karta on, et maailm kipub polariseeruma – äärmus hõlmab paljusid konservatiive (Trump või Cruz pole ju valik). Ja Euroopas on pahempoolsed poliitikud absurdseid otsuseid langetamas. Ning Hollywoodis, mujal, kurdetakse, et mitte-valgeid ei toetada. Ometi loeb talent enam kui nahavärv. Kellele korda läheb tenori pigmentatsioon, kui aaria kõlab kaunilt?
Tänu Levantile ei kirjutanud alla nõudmisele, et „tuli alla valetajatele, korrumpeerunuile”. Teades ka, et see oleks tühi tegu. Aga oluline on see, et vabadus selliste projektide käivitamiseks on olemas. Tuleb loota, et Wynne ja teised hämavad pettepoliitikud saavad aru, et ikka rahva käes peaks olema valijatena võim, mitte neil.
TÕNU NAELAPEA